Ooperifantoom (film 1925)

Allikas: Vikipeedia

See artikkel on 1925. aasta filmist; romaani kohta vaata artiklit Ooperikummitus; teiste samanimeliste teoste kohta vaata Ooperifantoom (täpsustus).

"Ooperifantoom"
"The Phantom Of The Opera"

Režii:	Rupert Julian Lon Chaney seenior Ernst Laemmle Edward Sedgwick
Produtsent:	Carl Laemmle
Stsenaarium:	Gaston Leroux Elliott J. Clawson Raymond L. Schrock Bernard McConville Jasper Spearing Richard Wallace Walter Anthony Tom Reed Frank M. McCormack
Peaosades:	Lon Chaney seenior Mary Philbin Norman Kerry Arthur Edmund Carewe Gibson Gowland
Operaatoritöö:	Milton Bridenbecker Virgil Miller Charles Van Enger
Toimetaja:	Edward Curtiss Maurice Pivar Gilmore Walker
Filmistuudio:	Universal Pictures
Aasta:	1925
Esilinastus:	6. september 1925
Kestus:	93 min
Riik:	USA
Keel:	inglise (tummfilm)

"Ooperifantoom" (originaalpealkirjaga "The Phantom Of The Opera") on 1925. aasta USA tummfilm.

[redigeeri] Süžee

Film põhineb Gaston Leroux' romaanil "Ooperikummitus".

Pariisi ooperimaja Palais Garnier müüakse uutele omanikele. Pärast allakirjutamist mainitakse neile poole sõnaga müstilisest kummitusest, kes ooperimaja terroriseerib. Uued omanikud peavad algul seda küll naeruväärseks, kuid peagi peavad nad tõdema, et tegemist ei ole naljaga. Keegi salapärane fantoom nõuab, et ooperites esineks senise Carlotta asemel noor lauljanna Christine Daaé. Tema nõudmisi mitte täites juhtuvad aga õnnetused, mille käigus nii mõnigi elu lõpu leiab.

Salapäraseks fantoomiks osutub aga Christine'i lauluõpetaja, keda Christine ise oma silmaga näinud ei olegi kuni ühel päeval too naise enda juurde kutsub. Esmakordsel kohtumisel ei jää Christine'le oma õpetajast kuigi hea mulje. Eriti kahtlane tundub lauljannale, et salapärane mees kannab maski. Poolenisti vastu tahtmist veab viimane naise ooperimaja keldrisse, kus ta elab. Õpetaja hakkab Christine'le armastust vanduma ja teatab, et nüüd jäävad nad sinna igaveseks elama. Christine taipab, et tema "õpetaja" ongi see paljuräägitud fantoom. Tekkinud pinge ja suured üllatused viivad tüdruku minestamiseni.

Ärgates leiab ta end ilusast toast, kus on mitmeid paare naistekingi, pruudikleit ja peegel, millele peale kirjutatud Christine'i enda nimi! Samuti oli jätnud fantoom talle kirja, kus keelab naisel tema maski puutuda, ja ütleb, et kui ta seda ei tee, siis elab ta õnnelikult fantoomiga koos kuni oma elupäevade lõpuni. Kategooriline keeld aga tekitab Christine's uudishimu ja esimesel võimalus kisub ta mehel maski eest, mille peale fantoom väga vihaseks saab. Christine'i palumise peale, et fantoom võiks teda veel korra üles esinema lasta, kui too teda väidetavalt nii väga armastab. Fantoom on nõus, aga tingimusel, et Christine ei tohi kohtuda seal oma armastatu Raouliga ja peab pärast keldrisse tagasi naasma. Christine on nõus.

Suurel maskiballil otsib aga Christine kohe Raouli üles ja koos jooksevad ooperimaja katusele, kus taas üksteisele armastust tõotavad ning põgenemist plaanivad. Kõike kuuleb pealt fantoom, kes järgmise esinemise ajal viib naise tagasi alla keldrisse. Samal ajal tuleb välja, et salapärane fantoom on Erik, kes on põgenenud vang, iseõppinud muusik ja mustkunstimeister.

Salapolitseinik ja Raoul sukelduvad ooperimajaalustesse käikudesse, et Erikut ja Christine'i üles leida, kuid satuvad hoopis lõksu. Pika kauplemise järel nõustub Erik nad vabastama, kuid nõuab selle eest truudust Christine'lt. Kuna fantoomi tagaajav linnarahvas on Eriku punkrile ohtlikult lähedale jõudnud, haarab Erik naise ja jookseb tänavale, Raoul ja rahvas neile järele. Christine'l õnnestub põgeneda, Erik pekstakse läbi ja visatakse jõkke.