Onomatopöa

Allikas: Vikipeedia

Onomatopöa ehk helijäljendus on kuuldud helide (nt loodushäälte) sõnadesse panemine ehk väljendamine häälikute abil, nt kop-kop-kop, tšuh-tšuh-tšuh, auh-auh, tsiu-tsiu. Laiemalt kasutusel ja ühtlustunud on koduloomade (koer, kass, kukk, part, lammas (mää), lehm (ammuu), kits, siga (ruik)), samuti mõnede muude väga sagedaste loomade (hiir, karu (mõmm), konn (krooks), vares, öökull) häälitsuste väljendused.

Eesti keeles, nagu ka teistes läänemeresoome keeltes, kasutatakse onomatopöad rikkalikult, vastavalt on neis keeltes ka palju onomatopoeetilisi sõnu. Need sõnad arvatakse tavaliselt hüüdsõnade hulka.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]