Olustvere mõis

Mõisa härrastemaja

Olustvere mõisa viinavabrik ja härjatall

Olustvere mõis (saksa Ollustfer) oli rüütlimõis Olustveres, Suure-Jaani kihelkonnas Viljandimaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Suure-Jaani valda Viljandi maakonnas.

Ajalugu

Mõis olevat rajatud juba orduaja lõpus ning esialgu paiknes see arvatavasti mõned kilomeetrid praegusest asupaigast põhja pool. Nüüdsele kohale tõi mõisa Valentin Schilling.

16. sajandil kuulus Olustvere Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Gertrud Orgies.

1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (1583–1652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach.

Pärast Johann von Schlippenbachi surma siirdus mõis endiselt pandivaldusena edasi tema pärijatele. 1734. aastal oli Olustvere mõisnikuks vabahärra Berend Friedrich von Schlippenbach. Viimane pärandas mõisa oma tütrele Anna Friederika von Schlippenbachile, kes abiellus 1742. aastal Karl Gustav von Ferseniga. Pärast Anna Friederika surma (1779) siirdus mõis 1791. aastal tema pojale tulevasele Vene keisririigi krahvile kindralporutšik Hans Heinrich von Fersenile (1743–1800).

Pärast Hans Heinrichi surma pärandati Olustvere mõisa edasi kolm põlvkonda. Kõigepealt sai mõisnikuks kaardiväeleitnant krahv Karl Gustav von Fersen (1779–1825), seejärel tema poeg ülemjäägermeister krahv Paul von Fersen (1800–1884) ja viimaks 1884. aastal kindralmajor krahv Nikolai von Fersen (1858–1921). Mõis võõrandati Nikolailt maaseadusega 10. oktoobril 1919.

Mõisakompleks

Olustvere mõisa vana härrastemaja valmis ühekorruselisena 17. sajandil. Teine korrus lisati 1900. aastate alguses.

Mõisa viinavabrik ehitati 1850. aastail.

1903. aastal valmis mõisa uus inglise maamajade stiilis ehitatud historistlik härrastemaja, kuhu oli sisse toodud elektrivõrk, keskküte, telefon ja veevärk. Arhitektiks oli arvatavasti Arcibald MacPherson.

1912–13 ehitati Olustvere mõisa juurde aitkuivati, mis oli valmimise hetkel esimene elektrifitseeritud ja automatiseeritud aitkuivati Baltikumis. Kuivati on endiselt kasutuses.

1920. aastal kolis mõisahoonesse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool (tänapäeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), mis asub kaasajal 1985. aastal valminud uues hoones.

Tänasel päeval asub mõisahoones turismikeskus ja Olustvere muuseum.

• 
  Olustvere mõisa vana härrastemaja
• 
  Olustvere mõisa vana härrastemaja
• 
  Abihoone
• 
  1912–1913 ehitatud aitkuivati

Katusega rataskaev ülemise tiigi kaldal

Aardeleiud

1978. aastal kaevati aednikumaja lähistelt välja kaks aardeleidu, millest esimene sisaldas hõbemünte 9.–11. sajandist ja teine ligi 7000 hõbemünti 14. sajandist.

Mõisa park

Pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada aga arvatavasti jääb see 18. sajandisse.

Park on kolmest küljest piiritletud maakividest laotud müüriga, milles paiknevate väravate postid on välja tahutud graniitplokkidest.

Mõisapargis paiknevad viis allikatoitelist tiiki. Nendest suurimas asuvad kolm saart, mis on omavahel sildadega ühendatud.

Kirjandus

• Hagemeister, Heinrich von (1836/1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk lk. 203-204. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend); kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend)
• Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. {{cite book}}: tundmatu tühi parameeter: |coauthors= (juhend) (+ kaardid), lk.370-371

Välislingid

• Olustvere mõis Eesti Mõisaportaalis
• Oskar Mölder: Saja-aastane park väärib tähelepanu, Sakala 26.04.2003