Oligomeer

Allikas: Vikipeedia

Keemias on oligomeer piiratud arvust monomeeri (M) elementaarlülidest koosnev molekul. Teisiti võib öelda, et oligomeer on madala polümerisatsiooniastmega molekul, näiteks H(-M)n-CH=CH2, kus n = ...10...100..., ja molekulmass piirkonnas ...500...5000.... Kui elementaarlülide arvu n kasvades molekuli keemilised omadused enam ei muutu, siis on tegu juba polümeeriga. Kindla elementaarlülide arvuga molekule nimetatakse vastavalt lülide arvule, näiteks tetrameer (n=4) või heksameer (n=6).

Oligomeere kasutatakse õlidena, plastifikaatoritena, prepolümeeridena erinevate kopolümeeride saamiseks jm. Saadakse oligomeere kas eraldades vastava fraktsiooni toornaftast või sünteesitakse monomeeridest.

Keemilist reaktsiooni, milles monomeer konverteeritakse madala polümerisatsiooniastmega produktiks, nimetatakse oligomerisatsiooniks. Oligomerisatsiooniprotsessides, kui see realiseerub liitumismehhanismi ehk ahela kasvu (chain growth) järgi, esineb vähemalt kolm (või neli) staadiumi analoogselt polümerisatsioonireaktsioonidele: initsieerimine, reaktsiooniahela kasv ja ahela lõpetamine või ülekanne. Bi- (või multi-)funktsionaalsete monomeeride korral, kui realiseerub kondensatsiooni mehhanism, siis toimub astmeline ahela kasv (step-growth) kogu protsessi jooksul.

Madalamad oligomeerid võivad tekkida kergesti polümeriseeruvatest monomeeridest (stüreen, isopreen, vinüüleetrid jt) säilitamisel, kui ei ole lisatud inhibiitorit.

Biokeemias kasutatakse mõistet oligomeer nukleiinhapete fragmentide kohta, nagu DNA ja RNA, või valgukomplekside, mis koosnevad vähemalt kahest osast, korral.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]