Olaf Luiga
| ||
| Pronks | 1933 | poolraskekaal |
Olaf Luiga (23. august 1908 Omsk – 5. juuli 1939 Tartu)[1] oli eesti tõstja ja maadleja, EM-pronks 1933 Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.
Luiga oli 178 cm pikk. Tema võistluskaal oli 80–90 kg.[2]
Sportima hakkas Luiga 1924 Tallinna Kalevis ja Valter Palmi poksikursustel. 1933–1939 oli ta Kalevi raskejõustikuosakonna juhatuse liige.[2]
Tõstjana[muuda | muuda lähteteksti]
1927 tuli Luiga Eesti meistriks keskkaalus (kuni 82,5 kg) 297,5 kiloga (kolmevõistlus).[3] Järgmisel aastal kaitses ta tiitlit 315 kiloga.[3]
Amsterdami olümpiamängudel oli Luiga 305 kiloga (80 + 95 + 130) 11.[4] Pärast olümpiamänge läks ta üle raskekaalu.[5]
Keskkaalus püstitas Luiga 8 Eesti rekordit.[2]
1929–1935 selgitati Eesti meistreid tõstmises viievõistluses. Ta tuli 1929. aastal Eesti meistriks 490 kiloga, 1930 502,5 kiloga ja 1931 515 kiloga.[5] 1929 tuli ta Euroopa meistrivõistlustel 325 kiloga kolmevõistluses (90 + 95 + 140) 5. kohale.[2]
1931 täitis Luiga Eesti Tõsteliidu I järgu normi 515 kg.[2]
Ta kuulus tõstmises 4 korda Eesti koondisse.[2]
Maadlejana[muuda | muuda lähteteksti]
Maadluses oli poolraskekaalu ja raskekaalu piiriks 87 kg. 1930 ja 1931 võistles Luiga raskekaalus, edaspidi poolraskekaalus.
Ta kuulus maadluses 8 korda Eesti koondisse.[2]
1930[muuda | muuda lähteteksti]
Vabamaadluses tuli Luiga ainsal korral Eesti meistriks.[6] Eesti meistrivõistlustel nii Kreeka-Rooma (veebruaris) kui ka vabamaadluses (detsembris), nagu juba 1929. aasta meistrivõistlustel vabamaadluses võitis ta Kristjan Trossmanni.[7]
Maavõistlusel Soomega detsembris oli Luiga Eesti raskekaalu esinumber. Raskekaalus ja kergekeskkaalus jäi võistlus viiki, muudes kaaludes võitsid soomlased, ühtekokku 22:6.[8]
Eesti võitis veebruaris Tallinnas Läti 4:3.[8]
1931[muuda | muuda lähteteksti]
Märtsis Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses kaotas Luiga esimest korda Trossmannile.[7]
Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2 ja viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14.[9]
1932[muuda | muuda lähteteksti]
Luiga tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.[10]
Eesti võitis maavõistlusel Tallinnas Lätit 5:2.[9]
Los Angelese olümpiamängudest jäi Eesti üldiselt kõrvale. Osvald Käpp siiski maadles.[8]
1933[muuda | muuda lähteteksti]
Luiga tuli Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaalus.[10]
Eesti võitis maavõistlusel Riias Lätit 6:1.[9]
1933. aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Helsingis. Kuna Eesti oli eelmisel aastal Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis jäänud viimaseks, ei loodetud õieti kelleltki midagi.[11]
I ringis alistas Luiga Väinö Kokkise (Soome) ja II ringis József Tarányi (Ungari). Rudolf Svensson (Rootsi) seljatas ungarlase, kuid kaotas siis punktidega soomlasele. III ringis maadles Luiga rootslase vastu ebaõnnestunult ja sai seljakaotuse. Surnud ring andis tulemuseks: 1. Svensson, 2. Kokkinen, 3. Luiga.[11]
Albert Kusnets sai kergekeskkaalus samuti pronksi.[11]
1935[muuda | muuda lähteteksti]
III Turaani turniiril 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Ometi ajakirjandus laitis Luiga maadlust.[12]
Eesti võitis Riias Läti 5:2.[9]
1936[muuda | muuda lähteteksti]
Berliini olümpiamängudele plaanitseti saata ka Luiga. Ago Neo oli korduvalt keskkaalus edu saavutanud ja võis seda ehk veelgi teha. Ent Luiga ei suutnud täisjõuga treenida. Haiguse idud olid juba sees. Neo võitis Berliinist poolraskekaalus hõbeda ja pronksi.[13]
1937[muuda | muuda lähteteksti]
17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Poolraskekaalus võitis B-koondislane Luiga E. Härmä 2:1. Veel võitsid Eesti B-s Heino Kaaremäe, Voldemar Roolaan ja Johannes Kotkas. Kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots ja A. Väärt. Eesti A poolraskekaallane Ago Neo seljatas Uuno Vento.[14]
1939[muuda | muuda lähteteksti]
Ta suri vähki[1] ja maeti 8. juulil 1939 Tallinna Rahumäe kalmistule.[15]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Kopsuvähk murdis O. Luiga". Uudisleht nr 100, 7. juuli 1939. Lk 7
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 [1]
- ↑ 3,0 3,1 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 338
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 332
- ↑ 5,0 5,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 340
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 324
- ↑ 7,0 7,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 177-178
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 130-131
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 327
- ↑ 10,0 10,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 323
- ↑ 11,0 11,1 11,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 133
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 136
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 137
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 143-145
- ↑ "O. Luiga sängitati maamulda". Päevaleht nr 183, 10. juuli 1939. Lk 6
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Biograafia ESBL-is
- Olaf Luiga veebisaidil Olympedia (inglise)
- Haud Tallinna Rahumäe kalmistul
