Ojārs Ābols

Allikas: Vikipeedia

Ojārs Ābols (25. juuli 1922 Riia1. märts 1983 Riia) oli läti maalikunstnik ja kunstiteoreetik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli inglise keele õpetaja, kes 1939 repatrieerus Saksamaale. Ema Marta Ābola oli lasteaia juhataja, veendunud sotsiaaldemokraat.

1938–1940 käis ta Riia 2. Gümnaasiumis õppimise ajal Romans Suta stuudios, kus ta rajas illegaalse kommunistlike noorte ringikese. 1941. aastal astus ta 201. Läti laskurdiviisi. Kuni 1947. aastani oli ta Läti NSV Kunsti Ametiühingu keskkomitee esimees. Aastal 1947 astus ta NLKP-sse.

1946. aastal astus ta Läti Riiklikku Kunstiakadeemiasse, kus ta õppis Oto Skulme käe all monumentaalmaali ja mille ta lõpetas 1951. aastal diplomitööga "J. Sverdlov läti küttide keskel Riias 1919. aastal". 1956. aastal lõpetas ta I. Repini nimelise Kunstiinstituudi Leningradis. Tagasi Lätis, sai ta 1956 Kunstnike Liidu liikmeks.

1960. aastate teisel poolel eemaldus ta sotsialistlikust realismist. 1970. aastatel sai temast üks Läti tuntumaid kunstiteoreetikuid. Ta analüüsis kunsti ühiskonna arengu kontekstis. 1980. aastate alguses korraldas ta Riias suure näituse "Daba. Vide. Cilvēks" ("Loodus. Keskkond. Inimene"), kus esinesid oma töödega Andris Breže, Oļegs Tillbergs, Leonards Laganovskis ja teised noored kunstnikud. Ābols suri enne näituse avamist.

Ojārs Ābols on maetud Riia metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõi mitmesuguse temaatikaga tahvelmaale ("Maastik rukkihakkidega" (1959), "Džemma" (1960), "Keskpäeval" (1963), "Antiikmotiiv" (1975)) ning laemaale ja seinamaale (laemaal Riia linnuses, 1958 kompositsioonid Riia hotellides Daugava ja Latvija).

Alates 1970. aastatest lõi ta graafikat – raamatu- ja ajakirjaillustratsioone.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ojārs Ābols oli abielus filoloog Mirdza Ābolaga. Helilooja Juris Ābols on nende poeg.

Hiljem oli ta abielus kunstnik Džemma Skulmega. Kunstnik Marta Skulme on nende tütar.