Oherdi
Oherdi on rahvapärane rinnaga puusse surutav kaha- ehk lusikapuur, mida kasutati suuremate aukude puurimiseks[1].
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kahapuurid olid tuntud Fennoskandias ja Eestis juba I aastatuhandel.[1]
Oherdi koosnes kahest osast: rauast ja peast (käänamisseadisest). Vanad oherdirauad kuulusid kahapuuride hulka, mida iseloomustas mõlemas suunas lõikav puuriteravik. Oherdiraua vart nimetati oherdi sääreks.
Puust oherdipea koosnes käänamispulgaga pärast ning sellega liikuvalt ühendatud kabast. Käänamispulk paigaldati päraga risti. Päras olevasse pessa kinnitati oherdiraud(kaha), mille ülaots oli lapikuks löödud. Kaba tehti enamasti kahest osast - laiast lamedast rinnaalusest, millele puurimisel rinnaga rõhuti ning kaba kaelast.[2]
19. sajandil oli Eestis kasutusel suurem rataste oherdi (kaha laiusega 2,5 cm), millega puuriti ratastesse rummiauke ja pöidadesse kodaraauke ning väiksem regede oherdi (kaha laius 1,5–2 cm), millega puuriti väiksemaid auke (reejalaste kodaraaugud). Veel puuriti palkidesse tapiauke, redelipeeltesse ja paadikaartesse pulgaauke jne.
19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele vabrikupuurid, mis tõrjusid oherdi kõrvale. Seejärel hakati oherdiks nimetama lihtsa ristise käänamispulgaga spiraalpuure. Mõnel pool nimetati oherdiks ka vinnalt.[1]
-
Oherdi (varasem) -
Oherdi (20. sajand) -
Oherdi (vinnal)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 190
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 131
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ants Viires, "Eesti rahvapärane puutööndus", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960.