Ogapõskne vähk

Ogapõskne vähk
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Alamhõimkond	Vähilaadsed Crustacea
Klass	Kõrgemad vähid Malacostraca
Selts	Kümnejalalised Decapoda
Sugukond	Idajõevähklased Cambaridae
Perekond	Orconectes
Liik	O. limosus
Binaarne nimetus
Orconectes limosus (Rafinesque, 1817)

Ogapõskne vähk (Orconectes limosus) on väike koorikloom, kes kuulub kümnejalaliste seltsi ja idajõevähklaste (Cambaridae) sugukonda. Ogapõsksed vähid on omnivoorid. Mitmekesise toidu tarbimine sõltub energiavajadusest ja toidu kättesaadavusest.

Ogapõskseid vähke ohustab veekogude reostus, elupaikade häving ja konkurents teiste liikidega. Samas taluvad nad väga erinevat vee kvaliteeti ja madalaid temperatuure. Ogapõskne vähk on esimesi võõrliike, mis toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse 1890. aastatel. Tänapäeval on ogapõskne vähk levinud ka Eestis. 2017. aasta oktoobris katsepüügi käigus leiti Pärnu jõe suudmelt mitmeid isendeid. Aastal 2023 leiti teda Narva jõest.

Kirjeldus

Ogapõsksed vähid on väikesekasvulised (enamasti 11 cm pikkused). Neile on iseloomulikud okkalised põsed, teravate otstega oranžid sõrad ja vöödiline tagakeha. Keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha ehk lakk on painduv ja lõpeb sabauimega. Isaseid ja emaseid vähke saab eristada sugujalgade järgi. Isastel asuvad sugujalad kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal. Emastel sugujalgu pole. Isastel on sõrad suuremad, emastel lakk pikem, lamedam ja laiem. Sageli on nad oma elupaiga setete tõttu määrdunud tumedaks. Kui elukoht asub liivasel põhjal, siis on ogapõskse vähi värvus heledam. Samas võib olla värvus ka pärilik või mõjutab seda toitumine.

Levila

Ogapõskse vähi algne leviala on Põhja-Ameerika idaranniku USA osariikides ja Kanadas. Nad on esimesi vähi võõrliike, keda toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse 1890. aastatel, et korvata vähikatkust laastatud vähivarusid Saksamaal. Tänapäevaks on ogapõsksed vähid levinud Inglismaal, Valgevenes, Kesk- ja Ida-Euroopas, samuti Lätis, Leedus ja Eestis.

Sallivus vee suhtes

Ogapõsksed vähid on väga leplikud oma elukeskkonna tingimuste suhtes ning neid võib leida väga erineva kvaliteediga veest. Vee kvaliteet Nottinghami linna piirkonna veekogudes on veeselgrootute jaoks väga hea, seal elab 28 perekonda ja 38 liiki alates 1999. aastast. Veekogud on rohketoitelised just suvekuudel. Ogapõskne vähk ei ole populaarne toidulaual, kuna elab rohketoitelistes ja ka saastunud vetes. Austrias on märgatud ogapõskseid vähke tegutsemas õlistes ja mudastes veekogudes, milles oli rohkelt veeloomastiku jäänuseid. See näitas, et ogapõsksed vähid võivad tegutseda saastunud veekogudes. Ogapõsksed vähid võivad taluda väga kuivasid tingimusi mitmeid nädalaid ja on võimelised liikuma maapinnal isegi talvel. Madal temperatuur ei takista nende aktiivsust ka paaritumisel.

Käitumine

Kui püünis või kivi vähi kohalt üles tõsta, siis tavaliselt on vähk end selle külge kinnitanud või liigub väga kiiresti põhjasetete või järgmise kivi alla. See tähendab, et nad on aktiivsed päevasel ajal. Vähkide päevast aktiivsust on uuritud nende jälgimisega. Ei ole teada, kas ogapõsksed vähid on aktiivsed öösel, kuigi eeldatakse, et on, sest teised vähipopulatsioonid tegutsevad ka öösel.

Vähkide individuaalsel vaatlemisel tõstetakse nad veest üles, mille peale tõmbuvad nad kägarasse ja panevad sõrad risti. Arvatakse, et see on agressiivne hoiak, kuid tegelikult mitte.

Paljunemine

Ogapõsksete vähkide paaritumise aeg on sügisel, kui veetemperatuur on nende jaoks piisavalt soe (üldjuhul 10 kraadi). Pulmaaeg kestab olenevalt paaritumise ajast ja vee temperatuurist umbes kolm nädalat. Marja arv on väga varieeruv, enamasti sõltub see emasvähi suurusest ja vanusest. Esimest korda munevatel vähkidel on mari peenem ja koguseliselt väiksem kui vanematel vähkidel. Tavaliselt jääb marjaterade arv vahemikku 150–350. Marjaterad kinnituvad lima abil saba alapoolel paiknevatele jalakestele kuni küpsemiseni. Vastsed kooruvad olenevalt vee temperatuurist juuni lõpul või juuli algul. Pärast poegade lahkumist hakkab emasvähk rohkelt toitu otsima. Piisava toidu olemasolul võib emasvähk taas pulmi pidada samal sügisel. Vastasel korral jääb üks aasta sigimises vahele.

Toitumine

Üldjoontes on ogapõsksed vähid omnivoorsed loomad. Vähkide seedetrakti sisu jaguneb nelja ossa: loomne, taimne ja detriitne toit, ning muu, mis sisaldab abiootilisi komponente.

Esimese eluetapi eel otsitakse rohkem loomset toitu: vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms. Pärast kestamist saavad noortest vähkidest taas põhiliselt taimtoidulised: kuni suve lõpuni söövad nad sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, rohevetikaid, seenehüüfe ja vähesel määral ka väikseid loomi. Põhiline toit on neil taimset päritolu, sellele järgneb detriit ja loomne toit. Taimsest toidust eelistab ogapõskne vähk värskelt tärkavat või peenelt harunenud taimi. Eksperimentaalsetes tingimustes kasvavad ogapõsksed vähid, kes toituvad vaid väikestest veeloomadest, kiiremini ja on toiduotsingul aktiivsemad kui need, kes toituvad vaid detriitsest toidust.

Ohustatus

Nii nagu teisigi vähke, ohustab ka ogapõskset vähki reostus, vähikatk, elupaikade häving ja võõrliikide sissetung. Kõige enam mõjutab neid suurte settekogustega ning huumus- ja parkainerikas veereostus. Lisaks hävivad ogapõsksed vähid võõrliikide sissetoomise ja laia leviku tõttu. Tänapäeval on järjest enam hakatud tähelepanu pöörama vähipopulatsioonide taastamisele ning tegeletakse ka vähikasvatusega.