Ogalik

Allikas: Vikipeedia
Ogalik
Gasterosteus aculeatus.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Ogalikulised Gasterosteiformes
Sugukond: Ogaliklased Gasterostidae
Perekond: Ogalik Gasterosteus
Liik: Ogalik
Ladinakeelne nimetus
Gasterosteus aculeatus
Linné, 1758

Ogalik (Gasterosteus aculeatus) on ogalikuliste seltsi kuuluv väike kala, millele on iseloomulikud keha katvad luuplaadikesed ja seljauime ees paiknevad ogad. Nad on laialdaselt levinud põhjapoolkera rannikumeredes ning neid võib kohata nii mere- kui ka magevees.

Ogalikud on hästi tuntud isahoole poolest, kus just isased kalad ehitavad pesa ja hoolitsevad marja ning vastsete eest.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ogalik on väikekala, kes kasvab kuni 10 cm pikkuseks ja 4 g raskuseks, eluiga ei ületa tavaliselt 4 aastat. Tema seljauime sees on kolm pikka oga, keha katavad luuplaadid, soomused puuduvad. Kehavärvuselt on ülaosa rohekaspruun kuni hõbedane, altpoolt hõbedane või valge. Kudemisajal muutub isaste värvus: silmad sinaka läikega, kõhualune punane, selg sinakas roheline.

Ogalik on levinud jõgedes, järvedes ning madalama soolsusega meredes kogu Euroopas, Alžeerias, Aasia põhjaosas ja Põhja-Ameerika vetes. Eelistab veekogus taimestikuvööndi liivast või mudast põhja.

Erinevalt enamikest kaladest erineb ogaliku kudemisperiood sellest, et esineb lõimetishooldus, kusjuures isane ehitab selle jaoks omapärase pesa.

Rahvapäraseid nimesid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luuk, krepka, pistakarka, hakk, raudak, raudkala, sitapiik, täägel, traks jne.

Püük Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on ogalikke kalastatud suuresti ainult Kaberneeme rannas ja Kaberneeme lahe saartel ning rohkemini näljaaegadel. Eesti Vabariigi ajal tõusis aga nende järgi nõudmine, kuna kanafarmides arvati neid väga heaks söödaks ja munatoodangu tõstjaks. Hiljem lisandusid ka karusloomakasvatused.[2]

Suuremahulist ogalike püüki alustas Jüri Art ning erilist edu saavutas selles Ferdinand Art. Näiteks 1930ndate lõpus püüdis viimane aastas 20–25 tonni ogalikke (samas oli kogu küla toodang umbes 40 t ja võib-olla ka natuke enam). Püük oli iseäranis tulusam septembrist detsembri lõpuni ja seda ka okupatsiooniajal, kuna neid oli siis kergem turustada ning erinevalt teistest kaladest sai neid püüda ranna lähedalt, mis oli sügisesi mereolusid arvestades eelistatud. Püügiviis hakkas kaduma 1975. aasta järel seoses Ferdinand Arti surmaga.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. (2008). "Gasterosteus aculeatus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. 2,0 2,1 Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 25–26

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]