Allikas: Vikipeedia

kirgiisi Ош
( Oš )

Elanikke: 255 800 (2012)

Koordinaadid: 40° 32′ N, 72° 48′ E40.53333333333372.8koordinaadid: 40° 32′ N, 72° 48′ E
Oš
Oš Kõrgõzstani kaardil


on keskalluvusega linn Kõrgõzstanis, Oši oblasti halduskeskus. Asub Alai aheliku jalamil Fergana oru idaosas.

Linnas tegeldakse puuvilla töötlemise ja siidi tootmisega.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oš on Kõrgõzstani suuruselt teine linn. Linna elanike arvuks 2009. aastal oli hinnanguliselt 243 200, koos eeslinnadega kuni 500 000.

2009. aasta andmetel oli elanike seas 66,5% kirgiise ja 24% usbekke. 80% elanikest valdas vene keelt.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oš kuulub Kesk-Aasia vanimate linnade hulka. Kirjalikes allikates on teda mainitud 9. sajandil. 10. sajandil kuulus ta kolme suurema linna hulka Fergana orus ning teda läbisid kaubateed Kesk-Aasiast Indiasse ja Hiinasse.

Pärast Kokandi khaaniriigi vallutamist venelaste poolt 1876. aastal läks Oš Venemaa valdusesse. Samal aastal sai Ošist Fergana oblasti koosseisu kuuluv maakonnalinn.

Oši oblasti keskus on linn alates 1939. aastast.

Etnilised kokkupõrked 1990. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

vaata ka: 1990. aasta etnilised kokkupõrked Kõrgõzstanis

1990. aasta juunis kasvas etniline konflikt usbekkide ja kirgiiside vahel Ošis ja selle ümbruses verevalamiseks. Sündmuste otseseks vallandajaks olid tülid elamumaa pärast. Seni valdavalt usbekkidega asustatud Ošis nõudsid elamispinda maapiirkondadest linnadesse suunduvad kirgiisid. Pahameelt äratas ka Džalalabati oblasti usbeki vanemate poolt Nõukogude Liidu Ülemnõukogule edastatud autoonoomianõue Kõrgõzstani lõunaosa usbekkidele.

Ametlikel andmetel hukkus konfliktis 300 inimest, üle tuhande sai haavata, hävisid sajad hooned. Rahutuste peatamiseks toodi linna Nõukogude armeeüksused, piir Usbeki NSV-ga suleti.

Etnilised kokkupõrked 2010. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

vaata ka: 2010. aasta etnilised kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis

2010. aasta 11. juunil puhkesid Ošis tapatalgud kirgiiside ja usbekkide vahel, mis levisid ka teistesse Kõrgõzstani lõunaosa piirkondadesse. Mitu päeva väldanud vägivallalaines hukkus ametlikel andmetel 403.[1]

Kõrgõzstani ajutise valitsuse väitel provotseerisid vägivalla kukutatud president Kurmanbek Bakijevi poolehoidjad.

Linnavalitsuse teatel süüdati rahutuste käigus põlema 70% linna hoonetest.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]