Norra džäss
 | See muusikaalane artikkel vajab toimetamist. (2012) |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Algusaastad – 1927[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa džässi alguseks loetakse Esimese maailmasõja lõppu. Uusim ameerikalik hullustus jõudis Euroopa kontinendile vaid mõni kuu pärast tulevahetuse lõppu novembris 1918. Juba 1919. aastaks tähistas džäss kõike uut. Tavainimese jaoks oli džäss midagi metsikut, modernset ja seotud tantsimise ja lärmakate muusikaliste efektidega. Sama aasta alguses jõudis Dixieland Jazz Band Inglismaale ning õige pea ka selle plaadid Skandinaaviasse. Kuigi džässi suurem laine tuli alles pärast sõda, olid inimesed sellest aimu saanud Ameerika varajasest show-muusikast, mida oli palju Ameerika mustanahaliste rahvamuusikas. Rändmuusikute kaudu oli see jõudnud Euroopasse juba 19. sajandil. 1913 algas Norra ja Ameerika vaheline reisiliiklus üle Atlandi. Tänu sellele oli võimalik aina rohkem importida muusikat üle ookeani. Esimene välismaine džässorkester tuli Norrasse jaanuaris 1921 ja paar kuud hiljem Jack Harris' Premier Syncopated Five. Meloodiavariatsioonid olid lihtsad, rütmis vahetati tihti tugevad löögid nõrkadega ja vastupidi. Värvingut andsid bandžo, trummid ja mitmed uuenduslikud pillid. Üldiselt kohandati muusikat tolleaegse Euroopa salongimuusikaga. Välismaised kollektiivid olid oluliseks inspiratsiooniallikaks esimestele kodustele džässansamblitele Kristiaanias. Viiuldaja Lauritz Stang pani kokku oma esimese teismeliste bändi 1920. aastal ja noppis kiirest üles uued muusikatrendid. Teine noor, pianist Amund Enger esines koos paari džässigrupiga 1921. aastal. Samal aastal pandi Põhja-Norras Bodø linnas kokku 15-liikmeline Bodø džässansambel, Jazz Band. Aga kuna selle koosseisus olid ka mitmed radikaalid, muudeti see 1922 Trondhjemi noorte kommunistide ansambliks. 1923 tuli muusikasse ka saksofon (Norra). Kuulsaks sai norra ansambel Sixpence, mille liidriks oli Fenger Grøn, kes oli just naasnud Ameerikast. Inglise raadiosagedused jõudsid Norrasse ning hakkasid sealset muusikat mõjutama. Äsja asutatud Norra ringhäälingust läks 1924 eetrisse Kristian Haugeri Pan Jazzorkester. Hiljem kogus Hauger kuulsust nii palju, et temast sai Norra džässi grand old man. 1925 palgati Kristian Hauger Oslos kasiinorestorani orkestri dirigendiks ning tekkis esimene täiskohaga džässisuunitlusega restoraniorkester.
1927–1940[muuda | muuda lähteteksti]
Kristian Hauger tõi Norra džässi professionaalsuse. Muusikasse tuli midagi uut: puhkpillid ja topeltbass lõid orkestris uue ja põneva värvingu. Improvisatsioon muutus tavapäraseks. Sixpence'i kollektiivi liitusid uued tegijad ja ansamblist sai populaarseim džässbänd Norra pealinnas. Mängiti nii kuninglikel ballidel, saatkondades kui ka mujal kõrgema seltskonna seas. Iga-aastasel Norra Muusikute Ühenduse koosolekul otsustati, et saksofoni tunnustatakse orkestripillina. Küsimus, kas džässmuusikud võiksid ühenduse liikmeks saada, viis tulise vaidluseni. 1930. aastast oli vähemalt Oslo muusikutele uks avatud. Harrastusmuusika õitses, nagu ta seda kunagi enne polnud teinud. Trondheimis tekkisid uued kollektiivid, milles tuntuim oli The Jazz Kings. Tromsø's Bonny Band ja Melody Boys ning Bergenis Charley Band. Tõeline džäss hakkas tekkima aga alles 1935. aastast. Kuulsaks sai ansambel Funny Boys, kes andis välja albumi kvaliteetdžässiga 1938. Bergenis oli džässmuusikutel 1930. aastate keskel vähe tööd. Endi tegevuses hoidmiseks moodustati bigbänd The Rhythmicans, kes mängisid nii kontsertidel kui ka kinoseansi sissejuhatuseks kinodes. 1936 tekkisid Oslos ja Trondheimis "rütmiklubid" ja aasta pärast asutati Norra Rütmiklubide Assotsiatsioon. Enne uut maailmasõda õitses džäss ja populaarsust kogus ka sving. Viiul oli läbi aastate Norra džässi keskseks instrumendiks. Kuldajal võtsid selle koha aga kitarr ja bass, kuid leidis uue koha string-swing-liikumises. Paljudele džässmuusikutele tundus vabakutselisus väga ahvatlevana. Moodustati svingorkestreid. Džässi haripunkti ja svingi melu katkestas Teine maailmasõda.
1941–1945[muuda | muuda lähteteksti]
Džässmuusikute klubid pandi kinni ning tegutseti salaja naiste õmblusringidena. 1941 keelati kõigil mittenatsidel raadiokuulamine ja raadioid konfiskeeriti üle terve maa. Sellega tekkis aga taas vajadus elava muusika järele. Kuid enamik tegutsevaid gruppe olid mittetuuritavad ja vaid kohalikule publikule. Erandiks oli Bergeni Rütmimuusikaorkester. 1942. aasta alguses imporditi endiselt Ameerika muusikat saksa sildi all, kuid ingliskeelsete laulupealkirjadega muusika oli rangelt keelatud. Sama aasta kevadel keelustati avalikud tantsupeod. Samuti halvustasid natsid avalikult džässmuusikat, juute ja bolševikke. Allesjäänud ajalehtedes räägiti džässist väga vähe ja enamasti negatiivselt.
Mõned muusikud pagesid Rootsi. 1943 kaks tuntud džässmuusikut Rowland Greenberg ja Nils Jacobsen (Norra Rütmiklubide Assotsiatsiooni president) vahistati, kuna nad näitasid ebaseaduslikult džässifilme Oslo kinos. Kuid 1945. aasta paiku teadsid inimesed juba, et sõda hakkab lõpule jõudma. Svingmuusikale anti veidi vabamad käed, muusikud hakkasid taas harjutama ning kõik valmistusid džässi tagasitulekuks. Kui sõda lõppes, pidas Norra taas rahvuspäeva 17. mail. Sellega seotud pidustustel üle terve Norra hakkas džäss taas pead tõstma.