Normaalsus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib normaalsusest kui vastavusest normile. Lahuse kontsentratsiooni väljendava suuruse kohta vaata artiklit Normaalsus (keemia).

Normaalsus on vastavus mingile normile. Normaalsuse vastand on abnormsus ehk ebanormaalsus, mida defineeritakse erinevusena normaalsest või kõrvalekaldena normist. Normaalsust defineeritakse sageli ebanormaalsuse kaudu.

Normaalsust saab omistatada kõige erinevamatele nähtustele. Kõige sagedamini räägitakse normaalsusest inimeste ja nende käitumise puhul. Inimeste puhul võidakse rääkida sotsiaalsest normaalsusest või normaalsusest psüühilise tervise mõttes. Nendel juhtudel väärtustatakse normaalsust kõrgemalt kui ebanormaalsust.

Sotsiaalne normaalsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalse normaalsuse defineerimiseks on mitu lähenemist.

Enesekeskne lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enesekeskse lähenemise korral peetakse ebanormaalseks seda, mis erineb endal olevatest omadustest. See lähenemine on seotud ka kultuurikeskse lähenemisega, kus "mina" asemel võrreldakse käitumist või nähtust oma kultuurikeskkonna ja -kontekstiga, ning peetakse sellest erinevat ebanormaalseks.

Statistiline lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Statistilise lähenemise korral peetakse ebanormaalseks käitumismalle või inimese omadusi, mis on ühiskonnas haruldased.

Sellise määratluse puhul on probleeme:

  1. On omadusi, mis on küll haruldased, aga mida ei peeta ebanormaalseks, vaid väärtuslikuks, näiteks kõrge IQ.
  2. On omadusi, mis on küll statistiliselt ülekaalukad, kuid pole seetõttu normaalsed, näiteks katkuhaigete sagedus 17. sajandi Euroopas.
  3. On raske otsustada, kui palju peab mingi käitumisviis normist erinema, et seda ebanormaalseks nimetada.
  4. Statistiline lähenemine ignoreerib kultuurilisi erinevusi: mis on normaalne näiteks Aafrikas, ei pruugi olla normaalne Euroopas.

Ebanormaalsus kui suutmatus adekvaatselt funktsioneerida[muuda | redigeeri lähteteksti]

David Rosenhani ja Martin Seligmani kontseptsiooni järgi tähendab ebanormaalsus suutmatust lahendada igapäevaelu probleeme.

Kokkuleppeline lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle definitsiooni järgi on normi ja mittenormi eristamine tehtud ülesandeks ekspertidele, kes lepivad nendes piirides kokku ning lähtuvad hindamisel just neist. Näiteks meditsiinilise normaalsuse ja kõrvalekalde eristamiseks kasutatakse kokkuleppelisi kriteeriume (normaalne kehatemperatuur on 36,6 °C, üle 37 on tegemist ebanormaalse kehatemperatuuriga - palavikuga). Kokkuleppeline norm defineerib ka, kummale poole kõrvalekaldumine on probleemne (Näit. kehatemperatuuri puhul on kõrvalekalle nii üles kui allapoole "ebanormaalne", IQ puhul on küll normist mõlemale poole kaldumine "ebanormaalne" kuid kõrge IQ ei pruugi olla probleemne v. haiglaslik.)

Sotsiaalsete normide rikkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise lähenemise järgi on ebanormaalne selline käitumine, mis ignoreerib sotsiaalseid norme. Need normid on kultuuriti erinevad ja ajas muutuvad. Näiteks homoseksuaalsus oli kunagi illegaalne ja seda peeti vaimuhaiguseks, sest see kaldus kõrvale sotsiaalsetest normidest.

Sellisel lähenemisel on hulk probleeme:

  1. Sotsiaalsed normid ei ole universaalsed, vaid on eri ühiskondades ja eri aegadel erinevad. Näiteks on Suurbritannias veel hiljuti nimetatud väljaspool abielu rasedaks jäänud naisi ebanormaalseteks.
  2. Samuti sõltub käitumisviisi normaalsus kontekstist. Riideid, mida on normaalne kanda rannas, ei ole normaalne kanda Viru tänaval.
  3. Sotsiaalsetest normidest kõrvalekaldumine on iseloomulik ka eriti väljapaistvatele inimestele.