Nord Stream

Allikas: Vikipeedia
Nord Streami trass
Nord Stream

Nord Stream (vene keeles ka Северный поток 'Põhjavoog'; varasem nimi Põhja-Euroopa gaasijuhe) on Läänemere põhjas asuv Venemaalt Saksamaale kulgev kahetoruline maagaasi torujuhe. Ehitus algas 2010. aasta aprillis Rootsi majandusvetes Gotlandi lähistel.

Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom teatas kavast ehitada 1200 km pikkune torujuhe maismaa asemel merepõhja novembris 2002 [1] ning torujuhtme maismaaosa ehituse alustamisest Venemaal detsembris 2005[2]. Gaasijuhe avati pidulikult 6. septembril 2011 Venemaa peaministri Vladimir Putini ja Saksamaa ekskantsler Gerhard Schröderi osalusel.[3]

Tavaliselt nimetatakse Nord Streamiks Viiburi ja Greifswaldi vahel asuvat veealust lõiku, mõnikord aga mõeldakse selle all ka juhtme maa peal asuvat osa Venemaal ning võimalikke edasisi ühendusi Lääne-Euroopas.

Torujuhtme rajamisega tegeleb Nord Stream AG.

Poola, Baltimaad ja mõned teised Läänemere-äärsed riigid vastustasid Nord Streami rajamist nii keskkonna- kui ka energiajulgeoleku kaalutlustel. 20. oktoobril 2009 kiitis gaasijuhtme rajamise heaks Taani ning 5. novembril 2009 Rootsi[4] ja Soome valitsus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töö gaasijuhtme ettevalmistamiseks sai alguse 1997, kui Gazprom ja Neste (hiljem Fortum) moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy, mille eesmärk oli Läänemere põhja mööda Venemaalt Põhja-Saksamaale kulgeva gaasijuhtme rajamine ja ekspluateerimine. Saksamaa-poolne partner oli Ruhrgas (hiljem E.ON).

Aastal 1998 uuriti võimalust, et juhe kulgeb läbi Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa erimajandusvööndi, ning tehti juhtme teostatavuse uuring. Kaaluti mitut trassi, sealhulgas selliseid, mis sisaldavad maapealseid osi Soome ja Rootsi territooriumil.

2001. aasta aprillis sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe, mille täitmine vajas sobiva poliitilise olukorra teket[5].

8. septembril 2005 kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON AG Berliinis vahel alla gaasijuhtme eellepingu. Allakirjutamise juures viibisid ka president Vladimir Putin ja kantsler Gerhard Schröder. Rajati ettevõte Nord Stream AG, mis registreeriti Šveitsi linnas Zugis. Kumbki Saksamaa ettevõte sai selles osaluse 24,5% ja Gazprom 51%. Kevadel 2006 otsustati projekti kaasata Hollandi ettevõtte Gasunie. Sellest loobus kumbki Saksa firma 4,5% aktsiatest.

Gaasijuhe kulgeb Babajevost[viide?] Viiburi kaudu mööda Läänemere põhja Greifswaldini Saksamaal kogupikkusega 1244 km. See läbib Venemaa, Taani ja Saksamaa territoriaalvett ning Soome ja Rootsi majandusvööndit. Juhtme esimene toru võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas valmis juunis 2011 ning gaasitransport algas selles 8. novembril 2011. Teise toru ehitus algas maiss 2011 ning peaks valmima 2012. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam, mille vastu on teravalt võtnud sõna Rootsi peaminister Göran Persson ja ka Rootsi üldsus[6]. Gaasijuhtme kasutusajaks on kavandatud 50 aastat[7].

Maagaasivarud, millega torujuhe täita kavatsetakse paiknevad Jamali poolsaarel, Tjumeni piirkonnas, Ob-Tazi lahes ja Štokmani gaasiväljal. Põhiliseks gaasimaardlaks on kavandatud Južno Russkoje. 1100 ruutkilomeetri suurune Južno Russkoje maardla asub Venemaal Jamal Nenetsi Krasnosekupski piirkonnas Lääne-Siberis ning seal on enam kui 1000 miljardi kuupmeetrine tõendatud gaasivaru[8].

Vaatlejad nägid Põhja-Euroopa gaasijuhtmes Venemaa poliitilist käiku, mille eesmärk on vabaneda maagaasi transiidist Ukraina, Valgevene, Poola ja teiste maade kaudu ning suunata gaas otse Saksamaale. Mööda merepõhja kulgev torujuhe on küll kallim, kuid võimaldab Venemaal peatada maagaasi tarnimine teistele Kesk-Euroopa maadele, säilitades tarned Saksamaale.

Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist. Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuht on Matthias Warnig.

Gaasijuhtme käivitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nord Streami gaasijuhe käivitati 8. novembril 2011. Avamisel olid kohal riikide juhid, näiteks Saksamaa Liidukansler Angela Merkel, Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvedev, Prantsusmaa ja Hollandi peaministrid François Fillon ja Mark Rutte ning EL Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger [9].

Projekti poliitiline taust ja Euroopa riikide energiajulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Venemaa on Euroopa riikide suurin gaasitarnija, siis pärast Venemaa-Ukraina gaasisõdu on Euroopa riigid mõistnud ohtu liigsest energiasõltuvusest Venemaast, kuid riikide väljakujunenud energiasüsteem ei võimalda lühikese aja jookusl energiatootmist ümber korraldada.

Riik Venemaa gaasitarnetest

sõltumise protsent

Prantsusmaa 21%
Itaalia 31%
Saksamaa 43%
Sloveenia 60%
Austria 73%
Slovakkia 73%
Tsehhi 74%
Poola 79%
Ungari 81%
Kreeka 82%
Soome 100%
Eesti 100%
Läti 100%
Leedu 100%[10]

Vaidlus projekti ümber[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kesk-Euroopa ja Baltimaad avaldasid muret Põhja-Euroopa torujuhtme rajamise kava pärast diplomaatiliste kanalite kaudu juba enne lepingu sõlmimist. Pärast lepingu sõlmimist tegi seda Eesti poliitikutest avalikult esimesena Lennart Meri. Gaasijuhtme rajamise takistamise püüdes on panus tehtud Saksamaa üldsuse vastuseisule keskkonnakaalutlustel. Gaasijuhtme merealuse osa ehitusele peab eelnema keskkonnamõjude hindamine, mida pole veel tehtud.

Keskkonnamõjude ja -riskide hinnangud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kajastusi Eesti meedias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Svensk Sjöfarts Tidning 2002, nr 24
  2. Scandinavian Shipping Gazette
  3. Putin ja Schröder avasid Nord Streami gaasijuhtme
  4. Rootsi valitsuse motiveering (rootsi keeles)
  5. Whist, Bendik Solum (2008) "Nord Stream: Not Just a Pipeline". Lysacker: Fridtjof Nansen Institute, lk. 5-20
  6. Panjuškin, Valeri. Zogar, Mihhail (2008) "Gazprom: Venemaa relv". Steamar, Tallinn.
  7. Nord Streami koduleht
  8. Nord Stream Gazpromi kodulehel
  9. Medvedev ja Merkel avasid Nord Streami gaasijuhtme. ERR uudised
  10. What difference would Nord Stream mean to European energy supply? Selene Rebane