Nikolaus Ludwig von Zinzendorf
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2007) |
| Nikolaus Ludwig von Zinzendorf | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg |
26. mai 1700 Dresden |
| Surmaaeg |
9. mai 1760 (59-aastaselt) Herrnhut |
| Autogramm | |
 | |
Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (26. mai 1700 – 9. mai 1760) oli herrnhuti vennastekoguduse looja. Ta pärines Austria aadlisuguvõsast ning teda kasvatas pietistlik vanaema (Henriette Catharina von Gersdorff 1648–1726). 1710–1716 õppis August Hermann Francke juures Halle ülikoolis, hiljem ka teistes ülikoolides õigusteadust.
Alates 1722 lubas von Zinzendorf luterlikel usupõgenikel tulla elama oma maadele. Nii tekkis Herrnhuti asustus.
Kogukond jagati "kooridesse" ja "liitudesse". Toimus ka spontaanne misjoniliikumine: kuulutati otseselt kristlust, kohalikke tsiviliseerimata. Oldi sõltumatud koloniaalvõimudest.
Hernhuutlased uskusid, et kristlikud konfessioonid ja grupid on jumala kasvatusviisid ning Jumalat saab tunnetada vaid läbi Kristuse kannatuse ja ristisurma. Herrnhuti vennaskond ühendas eri konfessioone.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf sündis Dresdenis 26. mail 1700. aastal. Keiserliku krahvi seisusesse (Reichsgrafenstand) ülendas Zinzendorfid (kes olid 1460. aastast parunid) 1662. aastal Saksa-Rooma keiser Leopold I. Nikolaus sündis Georg Ludwig von Zinzendorfi (1662–1700) teisest abielust paruness Charlotte Justine von Gersdorfiga (1675–1763). Mõlemad vanemad olevat olnud austusväärsed ning tuntud oma vagaduse poolest. Nikolausi ema oli väidetavalt küllaltki mitmekülge naine, kelle huvide hulka kuulunud teoloogia ja saksa luule ning ta valdas mitmeid võõrkeeli, sealhulgas kreeka ja ladina keelt. Umbes kuus nädalat pärast Nikolausi sündi jäi tema isa raskelt haigeks ja suri, kuid enne surma oli ta oma poega õnnistanud, et viimane hakkaks käima kui Kristuse jünger. Georgi surma järel oli Charlotte sunnitud tagasi kolima oma isa Nikolaus von Gersdorfi (1629–1702) juurde. Charlotte otsustas teist korda abielluda, sel korral kindral Dubislav Gneomar von Natzmeriga (1654–1739).[1]
Charlotte kolis oma uue abikaasa juurde Berliini, jättes nelja-aastase Nikolausi oma lesestunud ema (Henriette Catharina von Gersdorffi) hoole alla. Vanaema ja teiste mõjutuste-eeskujude tulemusel sai poiss isalt “päritud” suunale hoogu juurde, ning kuigi ta olevat tervise poolest nõrgavõitu, olnud ta vaimult tugev. Noor Nikolaus olevat varakult silma paistnud oma kognitiivse võimekuse poolest: ta haaras uusi teemasid kiirelt ning oli lisaks ka hea mäluga. Juba nelja-aastasena väljendas ta teadmisi põhilistest kristluse alustest, oli püsiv palves ja sai aru ristisurma tähendusest. Eriti meeldisid talle teenistused Kristuse sünni ja vaikse nädala esimese poole tähistuste raames. Üheteistkümnendaks eluaastaks tundis Nikolaus (mingil määral) ladina ja prantsuse keelt ning jätkas oma õpinguid Halles, mis oli tuntud pietistliku kantsina. Halles koges Zinzendorf rohkelt alandust, kusjuures ta olevat olnud küllaltki uhke loomuga poiss ning koolikaaslastele jäi ette tema staatus. Pidanud Nikolausi uhkuse-probleemi silmatorkavalt suureks, tegelesid Halle koolmeistrid selle ohjeldamisega. Õpingute käigus oli Nikolaus kogenud ka mitmeid kiusatusi, kuid olnud neist üle ja püüdnud oma kiusatajaidki palvele kutsuda. Ta püüdis alatasa teisi edestada ja ta nautis silma paistmist, eriti publiku ees kõnelemisel. Enda arrogantsust tunnistas Nikolaus isegi, mis olevat (vähemalt osaliselt) tingitud tema loomupäraselt kõrgest vaimsest võimekusest.Terviseprobleemide tõttu oli ta vahepeal sunnitud viibima oma vanaema juures. Halles kohtas ta šveitslast Friedrich von Wattenwyl’i ning ühtlasi oli see koht, kust ta sai nii eluaegsed sõbrad kui ka eluaegsed vaenlased. [2]
Hallest läks Zinzendorf edasi ortodoksse protestantluse “kindlusesse”, Wittenbergi.[3] Wittenbergis õppis Zinzendorf juurat, kuigi ta peamine huvi oli teoloogia ja religioon. Zinzendorfi teoloogilised tõekpidamised kujunesid küllaltki eripalgeliseks: sinna kuulusid kõik talle sobivana näivad elemendid nii luterlikust teoloogiast, keskaegsest müstitsismist kui ka (radikaalsest) pietismist.[4] Olles siis Wittenbergi külastanud, seal õppinud, kuid ka tantsinud, piljardit mänginud ja hasartmänge harrastanud, lausus (tagantjärele liialdav) Zinzendorf, et ta lahkus linnast “Wittenbergi teooria ja Halle praktikaga”. Teda kohutasid seal kuuldud rünnakud pietismi suunal. Zinzendorf kaldus müstitsismi ning arutles, et ehk on koguni võimalik ilma teadlikult pattu tegemata elada. Külaskäik madalmaadesse kinnitas ja kinnistas tema hilisemat religioosse tolerantsuse hoiakut. Oma reisidel kogetu põhjal oli Zinzendorf veendunud, et tõelisi usklikke leidub igas konfessioonis ning seetõttu ei seisa ta ühegi konkreetse konfessiooni “poolt”. Tema vaated kujunesid väga sarnaseks ühe varasema pietisti, Gottfried Arnoldi, omadega.[3]
1722. a abiellus Zinzendorf Erdmuthe Dorotheaga (1700–1756). Tema naine osutus talle suureks abiks, kuigi ta polnud naisena Zinzendorfi “esimene valik”. Erinevalt Zinzendorfist oli tema abikaasal hea ärivaist, mille sarnast Zinzendorf mujalt ei leidnud. Paraku ei elanud ükski nende kuuest ühisest pojast kauem kui 15 aastat. Oma elu neljakümnendates aastates hakkas Zinzendorf abikaasat kehvasti kohtlema ning oli teada andnud, et pärast Dorothea surma soovib ta abielluda määrimaalasest Anna Nitschmanniga (1715–1760).[5]
Suur osa Zinzendorfi ajaloolisest mõjust tulenes sellest, et ta püüdis kontakti saada kellega iganes, keda ta pidas Kristuse Kuningriigi kaastööliseks. Ta oli veendunud, et Jumala lapsed on Kristuses üks, sõltumata nende etnilisest või konfessionaalsest kuuluvusest ning sellest veendumusest ajendatuna ulatus tema mõju kaugele.[6]
Herrnhuti asutamine ja laienemine[muuda | muuda lähteteksti]
Herrnhuti (Herrnhut tähendab saksa keeles “Issanda kaitset”) küla asutati 1722. aastal, kuhu asusid Zinzendorfi loal elama roomakatoliiklaste tagakiusamise eest põgenenud määrimaalased. 1722. aasta 15. mail ostis Zinzendorf oma vanaemalt Berthelsdorfi mõisa. Omandatud kinnisvarale said põgenikud niisiis oma asula rajada. Herrnhuti asunike joaks loodi Zinzendorfi eestvedamisel sinna koolid, (avaldamisprogrammiga) printimiskoda ning apteek. Asunike arv kasvas (1727. aastaks oli neid juba 220) ning küla tõmbas Saksamaalt ligi teisigi, kelleks olid enamasti äärmuslikud pietistid.[7]
Zinzendorfi üks kaasvõitleja, Christian David, tõi esimesed määrimaa asunikud Berthelsdorfi 1722. aastal. David kasvas üles vaesuses ning oli tšehhist isa ja sakslasest ema poeg, kusjuures mõlemad olid roomakatoliiklased. Kohas, millest sai Herrnhuti küla, raius ta 17. juunil 1722 maha esimese puu esimese ehitatava elamu tarbeks. Põgenikke tõmbas asulasse Herrnhuti ja Zinzendorfi (isiklik) religioossne tolerantsus.[8] Zinzendorfi perekonnal olid juba varasemast sidemed Halles tegutsevate pietistidega ning Saksimaa aadliga[9] ning Zinzendorf pidas lisaks tihedat kontakti pietistliku aadliga Sileesias.[10] Mainitud sidemeid kasutas ta ära oma mõju laiendamiseks.
Zinzendorfi huvitas väga muusika ning suur hulk asunikest olid väga andekad muusikud. Paljudes kogudustes oli koor, vaskpuhkpille mängiv trupp ning kogudusekoori toetav grupp (amatöör)lauljaid ja pillimängijaid.[11]
Määrimaa kirik asutati 1727. aasta 13. augustil pärast suuremat vaimulikku ärkamist kogukonnas. Zinzendorfi “määrimaalased” olid mittekonformistlikud ning soovisid protestantismi otsast lõpuni uuendada, tuginedes üksikisikute usulistele kogemustele. Määrimaa protestantismi juured aga ulatuvad 15. sajandi algusesse, kui 1415. aastal mõistis Rooma kirik Jan Husi surma. Tema järgijad olid sunnitud järgnevate põlvkondade jooksul endid kaitsma paavsti ja Saksa-Rooma riigi sõjaliste katsete vastu neid katoliiklusse tagasi pöörata. Protestantism Tšehhi aladel keelustati pärast Valgemäe lahingut 1620. aastal, kus võitjaks osutusid Saksa-Rooma keisri Ferdinand II väed. Unitas Fratrum (vennaste ühtsus või vennastekogudus) asutati 1458. aastal. Kuivõrd eesmärk oli jäljendada Uue Testamendi aegset kirikut, iseloomustasid nende liikumist patsifistlik hoiak, leivamurdmises osalemine kõigile ja range eraldatus maailmast. Samas tuleb välja tuua, et Zinzendorfi toetumine väidetavale usulisele järjepidevusele tšehhidest vennastekoguduslastest oli siiski otsitud seos. Vaatamata Määrimaa kiriku väidetele, ei toeta paljud teadlased seda seisukohta. Teoloogiliselt ei püütudki hoida mingit järjepidevust ajaloolise vennastekoguga, kuivõrd Zinzendorfi seisukoht oli, et nende liikumine on asutatud tuginedes määrimalaaste (tema järgijate) korrale ja korraldusele, mitte böömimaalaste usutunnistusele. Pole selge, kui ulatuslikult sisestati 15. sajandi teisest poolest ja 16. sajandist pärinevat vennastekogu(de) liturgiat Määrimaa kiriku omasse. Määri kiriku ajaloo uurimist raskendab asjaolu, et kirik hävitas andmeid, mis võisid neile halba valgust heita.[12]
Kuivõrd eraldiseisva usulise liikumise algatamine oli Vestfaali rahu tingimuste kohaselt (seaduslikult) võimatu, siis toetutigi varasemale Määrimaa liikumisele ning peeti kinni ka Augsburgi usutunnistusest. Sellega loodeti tagada, et vaimulikud ja ilmalikud võimud ei näeks hernhuutlaste esilekerkimises mingitki ohtu. Zinzendorfi jaoks väljendas Augsburgi usutunnistus puhast vennaarmastust. Samas tekitas määrimaalastest asunike seas Zinzendorfi usutunnistuse omaksvõtmise nõue proteste, kuna nad ei tahtnud olla seotud Augsburgi kreedo külge.[4]
Hernhuutlastest määrimaalased uskusid endid kasvavat perfektsuse suunas ning seksuaalsusega seoses tekkisid neil mõned eriskummalised arusaamad. Nimelt, kuna ihalus oli patt, siis oli nende hinnangul tarvis (rangelt abikaasade-vahelises) seksuaalvahekorras olla lihtsalt ilma ihata. Sellisel kujul, pattu tegemata, oli neil võimalik isegi selle aktsiooni käigus kogeda jumalikkust. Zinzendorfi arusaamade kohaselt oli ihata vahekord mitte üksnes aktsepteeritav, vaid lausa sakramentaalselt püha. Tema nõuaanne abielupaaridele oligi kõrvaldada suhtest vastastikune ihalemine. Püha Vaimu pidasid Zinzendorfi määrimaalased feminiinseks, emalikuks osaks Püha Kolmainsuses.[13]
Määrimaa kiriku ülemaailmne misjon[muuda | muuda lähteteksti]
Suund Määrimaa kiriku ägedamaks laienemiseks Herrnhutist väljapoole sai suurema tõuke siis, kui Zinzendorf 1736. aastal Saksimaalt pagendati. Sidemeid püüti luua kõigi Jumalariigi töölistega erisugustest sotsiaalsetest taustadest, tudengitest kuni Briti aadlini välja. Pagendamisele järgnevalt nägi Zinzendorf iseennast kui palverändurit, rännates ühest kohast teise. 1739. aastal käis ta Kariibi mere saartel misjonitöö kohta uurimas, aastatel 1741–1743 püüdis ta Pennsylvanias ühendada erinevaid kirikuid ja sekte. Zinzendorf veetis palju aega ka Londonis ning alles oma elutee lõpus naasis ta Herrnhuti.[14]
1740ndatest aastatest alates hakati maailmas laiemalt asutama Määrimaa (kiriku) kommuune: sealhulgas Saksamaal, Hollandis, Briti saartel (ning 1773. aastal ka Skandinaavias) ja Põhja-Ameerikas, kus Zinzendorfi määrimaalased ostsid 1753. aastal maalapi Põhja-Carolina osariiki. Ostetud maalapil asutati Salemi linn (tänapäeval Winston-Salem) ning mujal Ameerikas olid tähtsamad linnakogudused New Yorgis, Philadelphias, Lancasteris, Yorkis (Pennsylvania osariigis).[14]
Määrimaalased olid väga pragmaatilised. Zinzendorf kasutas oma jõukust ära, et asunduste loomiseks maad soetada. Kogukonnad integreeriti kohalikku majandusmudelitesse, näiteks Kariibi mere saartel osteti suhkruistandusi, kus rakendati tööle aafriklastest orje. Kogukondi loodi veel lisaks Gröönimaal (1733), Surinamel (1735) ja Lõuna-Aafrikas (1736).[15]
Niisiis oli tagasihoidlikult alanud usuvool vaid ühe sajandi jooksul laienenud Zinzendorfi maaomandi piirest tõeliselt transatlantiliseks liikumiseks kogukondadega Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ning Aasias.[16] Kogu ettevõtmine on tagantjärele vaadates eriti tähelepanuväärne just seetõttu, et tegemist oli esimese tõeliselt rahvusvahelise misjoniliikumisega.[17] Vältimaks etteheited, väideti endid olevat jätkuks 1457.–1620. eksisteerinud Tšehhimaa vennastekogule. 1740ndatel tunnustasid Määrimaa kirikut ametlikult Preisi, Suurbritannia ja Saksimaa valitsused (hiljem järgnesid teisedki). Zinzendorfi surma järel loobuti mitmetest radikaalsetest pietistlikest ideedest ning määrimaalased kujunesid ajas pigem protestantluse peavoolu-liikumiste sarnaseks, säilitades siiski mõningad eripärad.[16]
Naiste roll Zinzendorfi liikumises[muuda | muuda lähteteksti]
Zinzendorfi eluajal oli Määrimaa kiriku naistel oluline roll. Mehed ja naised olid oma toimingutes tihti eraldatud ning toimus paralleelne areng. Näiteks juhtisid Herrnhuti naised 1720ndatest aastatest alates naiste palvegruppe, lisaks leidus nende seas ka naistest koorijuhte. Naised tegutsesid kogudustes aktiivselt erinevatel (sealhulgas ka otseselt kirikutööd puudutavatel) ametikohtadel, leivamurdmisel ja jutlustasid (teistele naistele). Alates 1745. aastast naisi ka ordineeriti vaimulikuametisse. Määrimaalastest naised mängisid seega vaimulikus elus palju suuremat rolli kui teistes selleaegsetes usuvooludes tavaks oli. Pärast Zinzendorfi surma naiste roll Määrimaa kirikus kahanes. Naiste ordineerimine lõpetati 1762. aastal ning 1790ndatel pühitseti viimast korda naine diakoniks.[18]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Varnhagen von Ense, Karl August (1830). Leben des Grafen von Zinzendorf (saksa). Berliin: G. Reimer. Lk 5–9.
- ↑ Varnhagen von Ense, Karl August (1830). Leben des Grafen von Zinzendorf (saksa). Berliin: G. Reimer. Lk 9–20.
- ↑ 3,0 3,1 Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 121.
- ↑ 4,0 4,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 122.
- ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 122.
- ↑ Lindberg, Carter (2008). The Pietist Theologians : An Introduction to Theology in the Seventeenth and Eighteenth Centuries. John Wiley & Sons, Incorporated.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 118–119.
- ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 118, 123–124.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 121.
- ↑ Ward, W. R. (1992). The Protestant Evangelical Awakening. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 116.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 130.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 119–121, 131.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 123–124.
- ↑ 14,0 14,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 125.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 340.
- ↑ 16,0 16,1 Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 133.
- ↑ S. J. Brown & T. Tackett (2006). Cambridge History of Christianity, Volume 7: Enlightenment, Reawakening and Revolution 1660-1815. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 40.
- ↑ Yeager, Jonathan M. (2022). The Oxford Handbook of Early Evangelicalism. New York: Oxford University Press. Lk 128.