Nikolai Berdjajev

Allikas: Vikipeedia

Nikolai Aleksandrovitš Berdjajev (Николай Александрович Бердяев; 18. aprill, vana kalendri järgi 6. aprill 1874 Kiiev24. märts 1948) oli vene poliitiline ja religioosne filosoof, üks eksistentsialismi alusepanijaid Venemaal.

Paljude kaasaegsete arvates oli ta mõtleja, kes suutis teistest enam ellu viia 20. sajandi alguse vaimse taassünni ideed. Algul oli ta marksismi ja uuskantiaanluse mõju all: proovis sünteesida ajaloo materialistlikku käsitlust ja Kanti eetilist õpetust. Hiljem pöördus filosoofia poole, oli tugevalt mõjutatud Fjodor Dostojevskist, Vladimir Solovjovist, Viktor Nesmelovist ning hiljem Jakob Böhmest.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berdjajev sündis sõjaväelase perekonnas. Ta õppis algul Kiievi kadetikorpuses, aastal 1894 astus Kiievi ülikooli. Seal huvitus marksismist ja osales marksistlike ringide töös. Sel ajal sõbrunes ta muuhulgas Lev Šestoviga, sõprus kestis kuni Šestovi surmani Pariisis.

Aastal 1898 Berdjajev arreteeriti ja saadeti hiljem kolmeks aastaks Vologda kubermangu asumisele. 1899 ilmus saksa marksistlikus ajakirjas Neue Zeit Berdjajevi esimene artikkel "Ф. А. Ланге и критичесая философия в ее отношении к социализму". Asumisel oleku ajal ilmus ka Berdjajevi esimene raamat "Субьективизм и индивидуализм в общественной философии" ("Subjektivism ja objektivism ühiskonnafilosoofias", 1901). Selles kritiseeris Berdjajev narodnikute ideid ja üritas marksismi sünteesida Kanti ja Fichte idealistliku filosoofiaga. Raamatule kirjutas eessõna Pjotr Struve.

1904. aasta suvel Berdjajev abiellus ja sama aasta sügisel asus elama Peterburi, et anda seal koos Sergei Bulgakoviga välja ajakirja "Novõi put". Peagi ajakiri reorganiseeriti, selle uueks nimeks sai "Voprossõ žizni". Selle väljaande koostamisest võtsid lisaks Berdjajevile ja Bulgakovile osa veel Dimitri Merežkovski, Vassili Rozanov, Vjatšeslav Ivanov, Fjodor Sologub, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Valeri Brjussov, Aleksei Remizov, Lev Šestov, Semjon Frank ja Pjotr Struve.

Sel ajal tutvus Berdjajev Merežkovski ja tema abikaasa Zinaida Hippiusega. Algul oli nendevaheline suhtlemine väga tihe, hiljem suhted jahenesid oluliselt. Hilisematel aegadel Pariisis pidas Merežkovski Berdjajevit vaat et bolševikuks. Osalt Merežkovski mõjudele vastandudes lähenes Berdjajev õigeusu kirikule.

Aastal 1907 ilmusid artiklite kogumikud "Sub specie aeternitatis" ja "Новое религиозное сознание и общественность". Nende kogumikega algas Berdjajevi üleminek idealismist religioosse ideoloogia ja usulise romanti juurde. Samal aastal sõitis Berdjajev välismaale ja veetis talve Pariisis. Tagasi pöördus juba Moskvasse. Seal osales ta Sergei Bulgakovi poolt organiseeritud usulis-filosoofilise ringi töös. Bulgakovi vahendusel tutvus Berdjajev ka Pjotr Florenskiga.

1909 ilmus kogumik "Vehhi", kus lisaks Berdjajevile olid tegevad Mihhail Geršenson, Sergei Bulgakov, Aleksandr Isgojev, Bogdan Kistjakovski, Pjotr Struve ja Semjon Frank. Berdjajev avaldas selles artikli "Философская истина и интеллигентская правда". Kogumiku laiem eesmärk oli saada üle poliitilisest võitlusest ja veenda vene intelligentsi vaatama üle oma vaimsed väärtused ja nende hierarhia. Kogumiku autorid üritasid näidata, et jäädes pidama ainult puhtpoliitiliste küsimuste juurde ei suuda vene intelligents neid küsimusi lahendada, märksa olulisematest üldinimlikest probleemidest rääkimata. Sedasama teemat arendab ka Berdjajevi 1910 ilmunud artiklite kogu "Духовный кризис интеллигенции".

Pärast 1917. aasta revolutsioone töötas Berdjajev Nõukogude Riiklikus Kirjanduse Instituudis, Moskva ülikoolis ja Venemaa Kujutava Kunsti Akadeemias ning kirjutas raamatud "Философия неравенства. Письма к недругам по социальной философии" ja "Философия Достоевского".

Tšekaa vahistas Berdjajevi korduvalt 1920. ja 1922. aastal nõukogudevastase tegevuse süüdistusega. VK(b)P KK Poliitbüroo ja Kesktäitevkomitee Presiidiumi ühisotsuse alusel saadeti Berdjajev 1922. aastal Nõukogude Liidust välja ajatule asumisele. Ta asus Saksamaale koos suure hulga Venemaa intelligentsi esindajatega, 1924. aastal aga kolis ümber Prantsusmaale. Paguluses elas Berdjajev pingelist elu: töötas toimetajana kirjastuses YMCA-PRESS, mis laskis välja vene emigrantide raamatuid, juhtis religioosset filosoofiaajakirja "Tee", luges loenguid, teda avaldati sageli. 1934. aasta 13. märtsil esines ta ka Eestis, Mustpeade klubi saalis Tallinnas loenguga "Inimene ja kollektiiv" ("Üksikisik ja ühiskond"), mida refereeriti Eesti ajakirjanduses.[1] 1947 sai ta Cambridge'i ülikoolis audoktori kraadi (doctor honoris causa). Ta jätkas oluliste teemade arendamist, mõjutades sellega Lääne-Euroopa mõtte arengut. Berdjajev suri kirjutuslaua taga, töötades järjekordse teose kallal.

Nikolai Berdjajevi enese hinnangul avanes tema maailmanägemus järgmistes töödes: "Loomingu mõte", "Ajaloo mõte", "Vaba vaimu filosoofia", "Inimese ülesandest", "Mina ja objektide maailm".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Inimene ja kollektiiv. Prof. N. Berdjajevi loeng" Päevaleht, 15. märts 1934, lk 4

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]