Nieharełaje
| Nieharełaje | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
| Elanikke | 821 (2014) | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 53° 37′ N, 27° 4′ E | ||||
  | |||||
Nieharełaje (valgevene Негарэлае, transkribeerituna Negarelaje, poola keeles Niehorele) on agrolinnake (endine alev) Valgevenes Minski oblastis Dziaržynski rajoonis Nieharełaje külanõukogus. Asulas on jaam Minski ja Baranavičy vahelisel raudteel.
Asulas valmistatakse tarusid ja mööblit. Nieharełajes on keskkool ja muusikakool, tegutsevad kino ja raamatukogu. Aastast 1988 asub aastal 1871 valminud raudteejaama hoones muuseum, säilinud on ka teisi XIX sajandist pärinevaid hooneid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Nieharełajet on mainitud esimest korda XVI sajandil. Asula kuulus toona Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda, seal asus Minski ja Navahrudaki vahelisel postiteel postijaam. Aastal 1588 läks asula Radziwillide valdusse.
Poola jagamisel läks Nieharełaje aastal 1793 Venemaa koosseisu. Aastal 1794 asus seal kaks veskit ja kolm piiritusevabrikut.
Pärast 1831. aasta ülestõusu konfiskeeriti asula Radziwillidelt. Aastal 1871 valmis asulat läbiv Mokva–Varssavi raudtee, jaama juurde kujunes uus asustuskeskus, millest kujunes tänapäevane Nieharełaje. Vana osa asulast kannab tänapäeval nime Enierhietykaŭ. Aastal 1879 sai asula omanikuks Emeryk Hutten-Czapski.
Pärast Esimest maailmasõda kuulus Nieharełaje Valgevene NSV koosseisu. Aastatel 1821–1939 asus seal piiripunkt. 27. septembril 1938 sai asulast alev. Teise maailmasõja ajal asus seal koonduslaager. 30. oktoobril 2009 muudeti alev alevikuks.[1] Aastal 2012 muudeti alevik agrolinnakeseks.