Nidarosi toomkirik

Allikas: Vikipeedia
Nidarosi toomkirik
Nidaros-cathedral-west-front.jpg
Nidarosi toomkiriku läänefassaad
Riik Flag of Norway.svg Norra
Asukoht Trondheim
Sør-Trøndelag
Ehituse algus algkuju 1070
Ehituse lõpp 1090ndad
Laiendatud 1248
Koordinaadid 63° 25′ 37″ N, 10° 23′ 45″ E63.42694444444410.395833333333koordinaadid: 63° 25′ 37″ N, 10° 23′ 45″ E

Nidarosi toomkirik (ka Nidarosi katedraal, Trondheimi toomkirik või Trondheimi katedraal; norra keeles Nidarosdomen) on kirik Norras Trondheimis. Nidarosi toomkirik oli aastail 11371537 Norra peapiiskopkonna toomkirik. Reformatsiooni järel on kirik olnud Trondheimi ehk Nidarosi piiskopkonna toomkirik. Kirik kätkeb endas romaani ja gooti stiilile omaseid jooni. Keskajal oli Nidarosi toomkirik üks Põhja-Euroopa tähtsamaid palverännakukohti. Kirikus on kroonitud mitmeid Norra kuningaid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nidarosi toomkirik 1857. aastal

Nidarosi toomkirik arvatakse olevat rajatud Stiklestadi lahingus surma saanud Norra kuninga Olav II Haraldssoni hauale. Olav kuulutati aasta ja viis päeva pärast oma surma pühakuks ning palverändurid asusid külastama tema matmispaika. Umbes sel ajal rajati Olavi hauale väike puukabel.

Olav Kyrre valitsusajal, 1070. aasta paiku, alustati puukabeli kohale kivist katedraali rajamist. Kirik valmis tõenäoliselt 1090. aastatel. Kirik pühendati Pühale Kolmainsusele. Seda kutsuti Kristkirkeks. Nidarosi toomkiriku rajasid tõenäoliselt inglise ehitusmeistrid.

Aastal 1151 sai Nidarosist peapiiskopkonna keskus. Esimese kahe peapiiskopi Jon Birgersoni ja Øystein Erlendssoni eestvõttel alustati toomkirikus mahukate ümberehitustöödega. Kiriku uued osad valmisid anglonormanni romaani stiilis ning oletatakse, et ka selle ümberehituse juures viibisid inglise ehitusmeistrid. Tõenäoliselt võeti eeskujuks Lincolni katedraal Inglismaal.[1] Valmis jõuti ehitada transept, kapiitlihoone ja osa pikihoonest. Ümberehitustööd katkesid 1180. aastal, mil peapiiskop Øystein oli sunnitud Inglismaale pagendusse minema.

Øystein tutvus Inglismaal eksiilis viibides uute arhitektuurisuundadega, ning kui ta 1183. aasta Norrasse naasis, alustati uuesti kiriku laiendamistöödega, seekord juba gooti stiili reegleid järgides. Sel ajal valmis pikk, kitsaste külglöövidega koor, ning selle idapoolsesse otsa hakati rajama oktogooni. Selle rikkalikud dekoratsioonid lubavad oletada, et ehitusmeistrid pärinesid Lääne-Prantsusmaalt, mis kuulus tollal Inglismaa kuninga võimu alla.

Otkogoon valmis lõplikult 1210. ja 1220. aasta vahel. Samal perioodil alustati ka uue kooriruumi ehitust, mis valmis 1240. aasta paiku. Kooriruumi valmimise järel alustati pikihoone laiendamisega läänesuunas. Aastal 1248 asetas peapiiskop Sigurd Eindrideson nurgakivi kiriku laiendusele. Pikihoone ehitati senisest pea kaks korda pikemaks ning see lõppes esindusliku läänefassadiga. Kahe otsatorniga läänefassaadi ilmestasid kolm rida skulptuure.

Ümberehitatud kirikuhoone oli tõenäoliselt inspireeritud Inglismaal asuvast Lincolni katedraalist ja Westminster Abbeyst, läänefassaadi skulptuurid kandsid aga prantsuse gootika mõjutusi. Teostuselt sarnanesid nad Reimsi katedraali skulptuuridele.

Toomkirik sai 1328. aastal toimunud tulekahjus rängalt kannatada. Hävisid puust katusekonstruktsioonid ning kiriku puusisustus. Põlengu järel võeti ette ulatuslikud taastamistööd. Kirik sai uuesti kannatada 1432. ja 1451. aasta tulekahjus. Et kogudus ei olnud rikas, viidi läbi vaid hädavajalikud taastamistööd. Aastal 1531 möllas kogu Trondheimis suur tulekahju, mis haaras ka toomkiriku. Ristlöövist lääne poole jääv osa hävis ning seda asuti taastama alles 20. sajandi alguses.

Aastal 1708 põles kirik uuesti; pärast tulekahju jäid järele ainult kivimüürid. Aastal 1719 sai kirik tabamuse pikselöögist ning läks järjekordselt põlema. Taastamistööde käigus sai kesktorn väikese püramiidja tornikiivri ning oktogoon kaeti barokkstiilis kupliga. Kiriku keskaegsetesse kabelitesse hakati matma rikkaid kodanikke.

19. sajandil alanud rahvuslik ärkamisaeg tõi kaasa soovi ennistada Nidarosi toomkiriku kunagine hiilgus. Katedraali taastamistööd algasid 1869. aastal. Esmalt restaureeriti kiriku säilinud keskaegsed osad ning alles seejärel asuti taastama hävinud osasid. Kiriku läänefassadi taastamistööd algasid 1909. aastal ning kestsid 1969. aastani. Viimane skulptuur paigutati läänefassaadile 1983. aastal. Kiriku taastamistöid juhtisid järgemööda arhitektid Heinrich Ernst Schirmer, Christian Christie, Olaf Nordhagen ja Helge Thiis.

Ametlikult lõppesid Nidarosi toomkiriku taastamistööd 2001. aastal.

Tänapäeval on Nidarosi toomkirik populaarne turismisihtkoht.

Orelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toomkiriku peaoreli valmistas 1930. aastal ettevõtte Steinmeyer. Orel asus algselt põhjapoolses ristlöövis. Algselt oli sellel 125 registrit. 1962. aastal ehitati orel tugevasti ümber ning see viidi üle läänelöövi. Orelilt eemaldati hulk registreid, mida kasutati uue koorioreli valmistamiseks.

Kiriku vana barokkoreli valmistas aastail 17381740 Johann Joachim Wagner ning selle restaureeris aastail 19931994 Jürgen Ahrend. Sellel on 30 registrit ning see paikneb põhjapoolse ristlöövi galeriis.

Kuninglikud kroonimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiriku põhiplaan

Nidarosi katedraalis krooniti mitmed Norra kuningad. Esimesena krooniti seal 1449. aastal Karl I ning viimasena Haakon VII 1906. aastal. Et 1908. aasta põhiseadusemuudatus kaotas Norras kirikliku kroonimise, pole hilisemaid Norra kuningaid enam kroonitud. Küll aga said nii Olav V kui Harald V Nidarosi toomkirikus kirikult ametliku õnnistuse.[2]

Nidarosi toomkirikus kroonitud Norra kuningad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jaak Kangilaski. 1985. "Norra. Maa, rahvas, kunst". Tallinn. "Eesti Raamat". Lk. 144
  2. http://www.nrk.no/nyheter/distrikt/nrk_trondelag/1.582799 Kroonimised Nidarosi toomkirikus (norra k.)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]