Uusvasakpoolsed

Uusvasakpoolsed ehk neomarksistid

Inimesi, kes ilma marksistliku minevikuta ning väljaspool marksistlikku traditsiooni seistes avastasid enda jaoks Marxi, nimetatakse uusvasakpoolseteks ehk uusmarksistideks. Koolkondadest peab kindlasti nimetama nn Frankfurdi koolkonda – grupp õpetlasi, kes enne II maailmasõda ühines Frankfurdis sotsiaaluuringute instituudi (Institut für Sozialforschung) nime all. Vanemasse põlvkonda kuuluvad siin Max Horkheimer (selle koolkonna tegelik rajaja), Theodor Adorno ja Herbert Marcuse.

Mees, kes astub koos teiste neomarksistidega kehtiva teadusidee – teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone – vastu, on Marcuse. Uusvasakpoolsete arvamuse kohaselt pole teadus kunagi neutraalne, ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv. Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest (selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda).

Marcuse viis populaarsuseni ilmselt ühiskonnakriitika. Ta kritiseeris teravalt bürokraatiat ning ühiskonna tehniseerimist. Marcuse sõnade kohaselt manipuleerib massikultuur ja –tarbimine inimteadvust, olles seega irratsionaalne ning isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Seesugustes tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud jne. Üheks sellise protesti vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine.

Tegelikult aga manipuleerivad uusvasakpoolsed koos näiva demokratiseerumisega vabadusega, sest ühiskonda ei määra üksnes majanduslikud jõud.

Kui 1968. aastal hakkasid vasakpoolsed väljaastumised läbi kukkuma ja vaibuma, alustasid noored intellektuaalid uute alternatiivide otsimist – sealt sai aluse uusparempoolsete liikumine.

Vaata ka

• Uusvasakpoolsus