Nemakščiai

Allikas: Vikipeedia
Nemakščiai

leedu Nemakščiai
poola Niemokszty


Elanikke 748 (2011)[1]

Koordinaadid 55° 26′ N, 22° 46′ E
Nemakščiai (Leedu)
Nemakščiai

Nemakščiai on alev Leedus Raseiniai rajoonis, Nemakščiai valla halduskeskus. Alevi vana venekeelne nimi on Немокшты.[2]

Alevis on keskkool ja raamatukogu. Nemakščiais kaevandatakse liiva. Vaatamisväärsuseks on aastal 1942 püstitatud katoliku kirik, alevis asub ka etnograafiamuuseum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asulat mainitakse esimest korda aastal 1385 (Nemaxten). Toona asus seal suur laas, mille servas asusid söepõletajate majad.

Aleviks nimetatakse Nemakščiaid esimest korda aastal 1590. Tol ajal ehitai sinna ka kabel. Alevis oli turuplats, seal oli ka mõis. Alev kuulus Viduklė kihelkonda. Aastal 1636 valmis Nemakščiai kirik, alevist sai kihelkonna keskus, kus avati ka kihelkonnakool.

Aastal 1768 sai alev õiguse pidada korra aastas laata. Aastal 1780 ehitati maha põlenud kiriku asemele uus. See kirik põles maha aastal 1814. Aastal 1785 sai alev õiguse koguni viiele laadale aastas.

Aastal 1826 hakati maha põlenud kirik taastamiseks raha koguma. Aastal 1831 laastas alevit koolera, sel ajal surid paljud alevis elanud juudid. uus kirik valmis aastal 1881, toona oli see suurim puukirik Žemaitijas. Kiriku kaunistamiseks valmistati ka mitmeid puuskulptuure.ˇAastal 1897 oli alevis 1180 elanikku.

Enne Esimest maailmasõda oli alevis 1250 elanikku, neist 800 olid juudid, 200 venelased, 150 sakslased, viiskümmend poolakad ja viiskümmend leedulased. Aastal 1915 rüüstasid Saksa väed sealse kiriku ja hävitasid kellatorni. Kahe sõja vahelisel perioodil rajati alevisse meierei ja elektrijaam. Aastal 1941 põles Nemakščiai kirik maha, uus hoone valmis aastal 1942.

Nõukogude ajal oli Nemakščiai kohaliku kolhoosi keskasula.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://statistics.bookdesign.lt/table_125_02.htm?lang=lt#rase_r
  2. Немокшты. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 3 (Лаарсъ — Оятъ). СПб, 1867, 416 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]