Neerukoor

Allikas: Vikipeedia

Neerukooreks (ladina cortex renis; ka cortex renalis) nimetatakse paljudel selgroogsetel loomadel neeru parenhüümi osa, milles paiknevad kõik neerukehakesed.[1]

Neerukoorest algab neerukehakesena ka nefron. Enamik neerutorukesi suubub neerukoores paiknevatesse kogumistorukestesse.

Neerukoor koosneb välimisest ja sisemisest juxtamedullary zone 'st ning neerupüramiidide vahele kiiluvatest neerusammastest. Neerukoores paikneb ka jukstaglomerulaarne aparaat (inglise juxtaglomerular apparatus).

Neerukoores eristatakse kiirjat osa (pars radiata) ja rullunud osa (pars convoluta) (siin paiknevad neerukehakesed).

Neerukoore areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Neerukoorel ja neerusäsil on erinevad funktsioonid. Neerukoores paiknevad struktuurid filtreerivad valkudest vedelikku ja elektrolüüte, reabsorbeerivad glükoosi, aminohappeid, vett ja elektrolüüte ning komplekteerivad teadaolevalt hormooni kahte hormooni: kaltsitriooli ja erütropoetiini. Lisaks komplekteerib neerukoor lämmastikoksiidi (NO).[2]

Neerukoores sünteesitakse ja vabastatakse ka prostaglandiin E2-e.

Süstemaatiline anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehtivas loomaanatoomia standardis Nomina Anatomica Veterinaria-s liigitatakse neerukoor urogenitaalsüsteemi.[3]

Käesoleval ajal kehtivas inimese anatoomia standardis Terminologia Anatomica-s kuulub neerukoor kuseelundite süsteemi.

Varem liigitati neerukoor kuse-suguelundkonna kuseelundite hulka (Roosalu, 2010:128).

Histoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neerukoor jagatakse kaheks regiooniks: kortikaalseks labürindiks ja medullaarseteks teedeks. Kortikaalne labürint sisaldab neerupäsmakesi, proksimaalseid ja distaalseid väänilisi kogumistorukesi, kogumisjuhade algosa, interlobulaarveresooni, arterioole, kapillaare ja lümfisooni.

Medullaarne tee sisaldab proksimaalseid ja distaalseid sirgeid torukesi ja kogunemisjuhasid.[4]

Nefroloogia ja uroloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse neerukoorega mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu neeru kortikaalnekroos [5] (kortikaalnekroosi võib põhjustada ka inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud madude hammustuse tagajärjel tekkida võiv mürgistus[6]) ja glomerulonefriidid, koore tsüstid, pahaloomulised kasvajad jt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 504:2004.
  2. Ai-Ping Zou, Allen W. Cowley Jr, Nitric Oxide in Renal Cortex and Medulla An In Vivo Microdialysis Study, Hypertension. 1997; 29: 194-198, doi: 10.1161/​01.HYP.29.1.194, veebiversioon (vaadatud 28.06.2014) (inglise keeles)
  3. Sissekanne Nomina Anatomica Veterinaria-s, APPARATUS UROGENITALIS. Urogenitaalsüsteem, lk 59, 5. väljaanne, 2012
  4. Živile Riispere, Neeruhaiguste patoloogia.Loeng, TÜ Kliinikum, veebiversioon (vaadatud 28.06.2014)
  5. Renal Cortical Necrosis, veebiversioon (vaadatud 28.06.2014) (inglise keeles)
  6. Amaral CF, Da Silva OA, Goody P, Miranda D. Renal cortical necrosis following Bothrops jararaca and B. jararacussu snake bite. Lühikokkuvõte., Toxicon. 1985;23(6):877-85., veebiversioon (vaadatud 28.06.2014) (inglise keeles)

Kirjanduslikud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]