Narkostrateegia

Allikas: Vikipeedia

Narkostrateegiaks ehk uimastipoliitikaks nimetatakse püüet riiklikul või riikideülesel tasemel võidelda narkomaania ja narkootiliste ainete kuritarvitamise negatiivsete mõjude vastu. Riigid üritavad võidelda uimastite kuritarvitamise vastu mitmesuguste strateegiatega. Nõudluse vähendamine hõlmab meetmeid nagu keelupoliitika, trahvimine ja vangistamine narkokuritegude eest, vabatahtlik ja sunniviisiline sõltuvusravi, ühiskondlikud teabekampaaniad ja tugiprogrammid. Pakkumise vähendamiseks keelustatakse välispoliitika toel uimastite tootmiseks kasutatavaid taimi ja aineid ning püütakse avastada ja peatada narkokaubandust. Samuti on eri riikides kasutusel uimastikahjude vähendamise strateegiad nagu süstlavahetus süstivatele sõltlastele, asendusravi ja laborid, kus narkootikumide puhtust tasuta testitakse.

Eri jurisdiktsioonides reguleeritakse eri uimasteid eri rangusega. Näiteks heroiin on keelustatud või rangelt reguleeritud pea kõikjal, aga kata ja kodeiin on nii mõneski piirkonnas legaalsed. Üha enam on hakatud liberaliseerima kanepit keelustavaid seaduseid.

Rahvusvahelised lepingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene uimastipoliitikat käsitlev rahvusvaheline leping oli 1912. aasta Rahvusvaheline Oopiumikonventsioon. Leping jõustus globaalselt 1919. aastal, mil see lisati Versailles' rahulepingusse. Muudetud kujul registreeriti leping Rahvasteliidu lepingute nimekirjas aastal 1928. Muudatuste hulgas oli ka uimastava kanepi ekspordi ja impordi osaline regulatsioon. Eksport keelati riikidesse, mis olid kanepi keelustanud ning import toimus edaspidi ainult selliste riiklike sertifikaatide alusel, mis kinnitasid, et imporditavat kanepit tarvitatakse ainult meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil.

Eelnevate lepingute asendamiseks võeti 1961. aastal vastu Ühtne Konventsioon Narkootiliste Ainete Kohta eesmärgiga kontrollida globaalset uimastikaubandust ja uimastite tarvitamist. Konventsioon keelas sõltlaste ravimise sõltuvusainega, lubades vaid nende ainete meditsiinilise ja teadusliku kasutamise. Konventsioon ei kirjutanud riikidele ette täpseid uimastiseaduseid, vaid kohustas neid vastu võtma oma seaduseid lähtuvalt konventsiooni põhimõtetest.

Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uimastiennetuse valitsuskomisjoni tellimusel valmis 2014. aasta alguses narkootikumide tarvitamise vähendamise poliitika ehk valge raamat. See dokument on aluseks tegevussuundadele narkootikumide kättesaadavuse piiramisel, tarvitamise vältimisle ja sõltlaste ravimisel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]