Naatriumfluoroatsetaat

Allikas: Vikipeedia

Naatriumfluoroatsetaat ehk naatriummonofluoroatsetaat (ka: fluoroatsetaat; 1080) on tugev mürk, mida kasutatakse tavaliselt imetajatest kahjurite vastu.

Naatrium-fluoroatsetaadi struktuurivalem

Füüsikalised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aine on värvitu ja lõhnatu.

Ta on hügroskoopne.

Kuumutamisel ta laguneb umbes 200 °C juures.

Temperatuuril 20°C lahustub ta vees väga hästi. Vähesel määral lahustub alkoholis.

Lendub väga vähesel määral.

Aine on saadaval puhtuseastmega umbes 95%.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naatriumfluoroatsetaadi avastasid Saksamaa sõjaväekeemikud Teise maailmasõja ajal. See osutus väga tugeva mürgiks: teoreetiliselt piisab täiskasvanud inimese tapmiseks 0,1 grammist. Ent selle mürgi kasutamine osutus raskeks, sest seda tuleks sisse sööta või süstida (naha kaudu imendub halvasti). Seetõttu jäi see mürk enam-vähem unarusse, kuni selle taasavastasid pestitsiide uurivad USA keemikud. Mürk sai tuntuks nime "1080" all (katalooginumbri järgi).

Toimemehhanism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et naatriumfluoroatsetaat katkestab Krebsi tsükli. Organismis muundub ta fluorotsitraadiks, mis blokeerib tsitraadiiooni kasutamise Krebsi tsüklis. Seetõttu kuhjuvad tsitraadiioonid verre ning rakud jäävad energiast ilma. Järgneb pikaldane ja piinarikas surm "seesmisse lämbumisse".

Sümptoomid ja ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürgistussümptoomid ilmnevad tavaliselt 30 minutit kuni neli tundi pärast mürgi manustamist. Sümptoomide seas on oksendamine, jäsemete tahtmatu väljasirutamine, kramp ning lõpuks südame ja kopsude kollaps.

Tõhusat vastumürki ei tunta.

Inimesel meenutavad naatriumfluoroatsetaadimürgistuse sümptoomid mõnevõrra ägeda südameinfarkti nähte.

Subletaalsed doosid võivad kahjustada suure energiavajadusega kudesid, sealhulgas sugunäärmeid, südant, kopse ja loodet.

Tavaliselt töödeldakse naatriumfluoroatsetaadi subletaalsed doosid organismis nelja ööpäeva jooksul täielikult ümber ja väljutatakse.

Looduslik leidumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naatriumfluoroatsetaati leidub looduslikult vähemalt 40 Austraalia, Brasiilia ja Aafrika taimes. Arvatakse, et seda leidub väga vähesel määral isegi teepõõsa lehtedes.

Austraalias kasvavatel mürkkauntel leidub naatriumfluoroatsetaati leheotstes ja seemnetes. Seetõttu on Lääne-Austraalia loomakasvatajad sunnitud oma karjamaadelt mürkkaunad käsitsi välja noppima. Mõned Lääne-Austraalia rohusööjad on naatriumfluoroatsetaadi suhtes osaliselt immuunsed.

Turustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peibutiste valmistamiseks ettenähtud naatriumfluoroatsetaati on turustatud vesilahusena, mis sisaldab 0,5% nigrosiini (hoiatavat musta värvainet).

Suurbritannias on seda turustatud kontsentraadina.

Aine müük on range kontrolli all.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürki on kasutatud muuhulgas rottide, hiirte, oravate, rohtlahaukurite, koiottide, küülikute, vallabite ja künnivareste tõrjeks.

On uuritud ka võimalust kasutada naatriumfluoroatsetaati insektitsiidi, herbitsiidi ja repellandina, kuid sellest on loobutud.

Naatriumfluoroatsetaati kasutatakse Uus-Meremaal Austraaliast sissetoodud ja kahjuritena levima hakanud kuusude tõrjeks. Et Trichosurus vulpecula on pärit Ausraalia idaosast ning toitub põhiliselt puude otsas, puudub tal naatriumfluoroatsetaadi suhtes immuunsus.

Austraalia edelaosas on hiljuti käivitatud projekt Project Western Shield ohustatud imetajate populatsioonide suurendamiseks. Selleks visatakse kopteritelt või väikelennukitelt alla naatriumfluoroatsetaadiga mürgitatud liha, mida kaitstavaid liike ohustavad kiskjad (metsikud koerad ning rebased) meeleldi söövad. Kasse on sel kombel raske hävitada, sest neid huvitab ainult elussaak. Hiljuti aga paigutas üks piloot peibutiste sisse heligeneraatoreid. See andis tulemusi.

Tasmaanias on metsakasvatajad püüdnud kasutada naatriumfluoroatsetaati rohusööjate hävitamiseks metsaistandikes. Selise kasutamise vastu avaldati protesti ning Tasmaania võimud keelustasid selle mürgi kasutamise.