Nõnda kõneles Zarathustra

Allikas: Vikipeedia

"Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" (Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen, 1883, 1885) on Friedrich Nietzsche teos.

Raamat ilmus eesti keeles Tartus Johannes Palla tõlkes (redigeerinud ja järelsõna kirjutanud Johannes Semper; Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus) 1932, kui Nietzsche oleks saanud 88-aastaseks. Kordustrükid on ilmunud kirjastuse Olion väljaandel aastatel 1993 (ISBN 5-460-00192-7) ja 2006.

"Nõnda kõneles Zarathustra" (Also sprach Zarathustra) on ka Richard Straussi sümfooniline poeem.

Tekstinäide[muuda | muuda lähteteksti]

Riik? Mis on riik? Hää küll! Avage siis kõrvad, sest nüüd ütlen teile oma sõna rahvaste surmast. Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: "Mina, riik, olen rahvas." Vale on see! Loojad olid need, kes rajasid rahvad ja panid nende üle ühe usu ja ühe armastuse: nõnda nad teenisid elu. Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust. Kus on veel rahvas, sääl ta ei mõista riiki ja vihkab teda kui kurja silma ning pattu kommete ja õiguste vastu. Selle märgi ma annan teile: iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond. Keeltesegu hääst ja kurjast: selle tunnuse annan teile riigi tunnusena. Tõesti, surma tahet tähendab see tunnus! Tõesti, see viipab surma jutlustajaile! Liiga palju sünnib inimesi: ülearuste jaoks on leiutatud riik! Vaadake ometi, kuidas ta enda poole meelitab neid liigpaljusid! Kuidas ta neid neelab ja närib ja mäletseb! "Maa pääl pole midagi suuremat kui mina: jumala korraldav sõrm olen mina" – nii möirgab see koletis. Ja mitte üksnes pikakõrvalised ja lühisilmalised ei kuku põlvili! Ah, ka teile, te suured hinged, ta sosistab oma süngeid valesid! Ah, ta aimab ära rikkad südamed, kes meelsasti end pillavad! Jah, teidki ta aimab ära, teie vana jumala võitjad! Te väsisite võitluses, ja nüüd teie väsimus teenib veel uutki ebajumalat! Kangelasi ja aulisi tahaks koguda enda ümber see uus ebajumal! Meeleldi ta soendab end puhta südametunnistuse päikesepaistel, – see külm koletis! Kõik tõotab anda t e i l e see uus ebajumal, kui t e i e teda kummardate: nõnda ostab ta endale teie vooruste hiilguse ja teie uhkete silmade pilgu. Söödana ta tahab teid tarvitada liigpaljude ligimeelitamiseks! Jah, põrguvigur leiutati selleks – surma hobu, kellel tilisevad jumaliku austuse ehted! Jah, leiutati surm paljudele, surm, kes ise end ülistab eluks: tõesti, südamlik teene kõigile surma jutlustajaile! Riigiks ma nimetan seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse – "eluks". Vaadake ometi neid ülearuseid! Nad varastavad endile leidurite teosed ja tarkade aarded: hariduseks nad nimetavad oma vargust – ja kõik tuleb neile tõveks ja halbuseks! Vaadake ometi neid ülearuseid! Haiged nad on alati, nad sülitavad iseoma sappi ja nimetavad seda ajaleheks. Nad õgivad üksteist, aga ära seedidagi ei suuda nad kuidagi. Vaadake ometi neid ülearuseid! Varandusi nad omandavad, aga jäävad seega veel vaesemaks. Võimu nad tahavad ja enne kõike võimu kangi – palju raha, – need jõuetud! Vaadake, kuidas nad ronivad, need kärmed ahvid! Nad ronivad üksteisest üle, tõugates teineteist mutta ja kuristikku. Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus, – justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal. Hullud nad on minule kõik, ronijad ahvid ja palavikus jampsijad. Pahasti haiseb nende ebajumal, külm koletis: pahasti haisevad kõik nad koos, need ebajumala-teenijad. Mu vennad, kas tahate siis lämbuda nende lõugade ja himude leitsakus? Pigemini purustage aknad ja hüpake vabasse õhku. Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale ülearuste ebajumala-teenistusest! Põgenege ometi halva haisu eest! Hoiduge eemale sest inimohvri tossust! Valla on suurtele hingedele maa veel praegugi. Vaba on üksiklasile ja kaksiklasile veel palju kohti, kus heljub vaiksete merede hääd lõhna. Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus! Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis. Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? – Nõnda kõneles Zarathustra.

Tuntumad tsitaadid raamatust[muuda | muuda lähteteksti]

"Ma õpetan teile üliinimest!"

"Ära anna neile midagi, pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes- see oleks neile suurim häätegu."

"Ei, almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene."

"Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?"

"Teie tahate siis olla mõõnaks sellele suurele tõusule ning pigem tagasi minna looma juurde kui ületada inimest?"

"Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi."

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]