Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1992))
Eesti okupatsioon pärast Teist maailmasõda NSV Liidu poolt
Osa Teise maailmasõjale järgnenud NSV Liidu okupatsioonis Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg 19441991
Toimumiskoht Eestimaa.
Tulemus Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu NLKP KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseministeerium
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Ministrite Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseministeerium
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg Nikita Hruštšov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Brežnev
Flag of the Soviet Union.svg Mihhail Gorbatšov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Johannes Käbin
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EKP KK I sekretär Karl Vaino
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Arnold Veimer
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV MN esimees Aleksei Müürisepp
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV MN esimees Valter Klauson
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV MN esimees Bruno Saul
Kaotused
Eesti territooriumist liigendati Narva-tagused alad ja osa Setumaast 1949. aasta märtsiküüditamine
kaotused metsavendadena

Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus ja selle järel. See algas jaanuaris 1944 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ning lõppes Eesti Vabariigi taastamisega augustis 1991 ja Nõukogude vägede väljaviimisega Eestist augustis 1994.

Stalini aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Stalinism

Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu alla pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 19501951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Hruštšovi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nikita Hruštšov

See hakkas leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sulaajaks".

Brežnevi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Stagnatsioon

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Aastatel 1978–1983 viidi läbi ulatuslik kaadrivahetus, sealhulgas pandi kohtadele EKP Keskkomitee sekretär ideoloogiaküsimuste alal Rein Ristlaan, Eesti NSV KGB juht Karl Kortelainen, Glavliti ülem Kurt Ingerman jt. Kaadrivahetus ulatus ka mujale, sealhulgas kultuuriorganisatsioonidesse nagu Kirjanike Liit jt. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu ehitati Tallinnasse ka linna kõrgeim hotell "Olümpia".

Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Gorbatšovi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Perestroika

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis olid otsustaval positsioonil paraku needsamad ametnikud, kes olid kohtadele paigutatud pärast Karl Vaino kohalemääramist. Muutused said siiski alguse. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988.

Okupatsioonivõimu kuriteod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis kollektiviseerimine
Next.svg Pikemalt artiklis märtsiküüditamine

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal

Moodustatud 1944
Asukoht Lauristini tänav 8a
Piirkond Eesti NSV
Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei, EK(b)P Keskkomitee, EK(b)P KK büroo, NLKP
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat ja Eesti NSV Siseministeerium
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Prokuratuur
Next.svg Pikemalt artiklis Punalipulise Balti laevastiku Sõjatribunal
Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna garnisoni Sõjatribunal
Next.svg Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluure valitsuse “Smerš", ülem kindralmajor Aleksandr Bõstrov
Next.svg Pikemalt artiklis Leningradi rinde Vastuluureosakond, Tallinnas Poska tänav 3 majas
Next.svg Pikemalt artiklis Punalipulise Balti Laevastiku Vastuluure osakonna “Smerš”, ülem kaldateenistuse kindralmajor Valentin Vinogradov

Vaata ka repressioonide läbiviimist toetanud NSV Liidu SARKi sisevägede loetelu ja Eesti välispiiri ja väljasõitu Eestist kontrollinud NSV Liidu piirivalveüksused Eestis.

Inimsusevastased kuriteod Eesti elanikkonna vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastupanu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanutegevus ENSVs

Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.

Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.

Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus. 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.

Aastal 1994 sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt pidid Eesti pinnalt lahkuma kõik Vene väed.

Kokkuvõtlikult väljendus Moskva kontroll ja abi nõukogude perioodil Eesti NSV-s (ja teiste Balti liiduvabariikide) puhul eelkõige järgmises:

Okupatsiooni lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käibib eri seisukohti, mida pidada nõukogude okupatsiooni lõpudaatumiks.

Lähtudes 7. oktoobril 1992 vastu võetud Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigikorra taastamise kohta Eestis, on ka seda peetud okupatsiooni lõpukuupäevaks.

Lähtudes Venemaa vägede paiknemisest Eesti territooriumil ka pärast Eesti iseseisvumist 20. augustil 1991, väidetakse, et okupatsioon kestis 1995. aastani, kui viimased Vene väeosad lahkusid Paldiskist.

Tänaseni kestvaks nõukogude okupatsiooni jätkuks on peetud Venemaa kontrolli Petserimaa ja Narva jõest idas olevate venelastega asustatud alade (mis lülitati Eesti Vabariigi koosseisu esmakordselt alles pärast edukat Eesti Vabadussõda aastail 1918-1920) üle.

Siiski tuleb märkida, et juriidiliselt ega faktiliselt ei saa kõneleda pärast 1991. aastat nõukogude okupatsioonist Eesti territooriumil, sest okupeeriv riik lõpetas oma eksistentsi 26. detsembril 1991. Seetõttu peaks hilisemate aastate puhul kõnelema Venemaa okupatsioonist Eestis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta Suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, Argo 2008. ISBN 978-9949-438-53-2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]