Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Nõukogude okupatsioon Eestis (1918-1919))

Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919) oli ajajärk aastatel 19181919, kui pärast Saksamaa keisririigis sõjavägi taandumist Eestist, algas Nõukogude Venemaa Punaarmee ning hiljem ka eestimaa bolševikest moodustatud Eestimaa Punaarmee poolt Eestimaa territooriumi vallutamine ning nõukogude võimu ja Eesti Töörahva Kommuuni režiimi kehtestamine vallutatud piirkondades.

Eestimaa territooriumi vallutamine ja osaline okupeerimine algas 28. novembril 1918 Venemaa ja Eesti piirilinna Narva vallutamisega ning lõppes 30. mail 1919 pärast Eesti ja Venemaa bolševike vägede väljatõrjumist Eestimaa pinnalt Eesti Vabadussõja võidu tulemusena.

Narvas 29. novembril 1918 välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni keskasutused asusid samuti Narvas ning ERK esimehe Jaan Anvelti poolt määrati ka 29. novembril Narvas Narva toitlustuskomissar G. Klaaser; Narva linnas asuvat vara korraldama M.Danilovi; kontrrevolutsionääride ja spekulantide vastu võitlust juhtima M. Jõgi; Narva mahajäänud Saksa armee varustruse arvestust korraldama A. Vanda; posti- ja raudtee komissariks Mart Laius; raudtee komissariks J. Mädamürk.

Narva[muuda | muuda lähteteksti]

ETK Narva TSN Täidesaatev Komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas Eestimaa Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee poolt läbiviidud võimuhaaramise järgselt 1917. aastal kuni linna okupeerimiseni Saksa vägede poolt 4. märtsil 1918, oli linnas peale valitud linnapea Ants Daumani võimul ka Narva Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee, mille esimees oli Arnold Neibut (Нейбут Арнольд Яковлевич (õige nimi – Арнольд Екабович),[1], pärast Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist 1918. aasta novembrist olid Narvas kohaliku nõukogude võimu esindajad linnapea Ants Dauman ja Narva linna täitevkomitee esimees Albert Tiimann.

Pärast 28. novembril 1918 alanud Nõukogude Venemaa vägede pealetungi ning Narva vallutamist moodustati Narvas 29. novembril 1918 Eesti Töörahva Kommuun, mille nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt ning sõjalise jõuna toetasid ETK-d Eesti kütiväed ning Nõukogude Venemaa Punaarmee.

Narva kohalikuks võimuks kujunes ETK poolt määratud ajutine Narva täitevkomitee (esimees Albert Tiimann), 5. detsembril valiti Narva Tööliste ja Punaväelaste Saadikute Nõukogu ning Narva TPSN TK esimeheks valiti A. Tiimann, TK liikmeteks: O. Klaser, V. Anni (TK sekretäriks), A.Kits, M. Danilov, A. Vilkes jt. Nõukogus moodustati 7 osakonda: rahvamajanduse, administratiiv-, sõjaväe-, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse, üld- ja põllumajanduse osakond.

VK(b)P Narva komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Narvas moodustati lisaks kogu "Nõukogude Eesti" valitsusorganile ETK ka kohalik VK(b)P Narva komitee, kuhu 4. detsember 1918 valiti juhtidena Aleksander Kits ja Aleksander Randmer; liikmetena Aleksandr Balevski jt. VSDT(b)P Narva komitee tegutses Narvas senise karskusühingu "Võitleja" ruumides.

Moodustati ka VK(b)P Ivangorodi rajoonikomitee Narva Kalevi- ja Linavabriku kommunistidest, komitee koosseisu valiti Jaan Viltšak, Ansis Daumanis, Gavriil Derjagin jt ja VK(b)P Kreenholmi rajoonikomitee Narva Kreenholmi kommunistidest, komitee koosseisu valiti Albert Mesilane, Aleksander Kallas, Aleksandr Nikolajev jt.

ETK korraldusel viidi Narvas läbi tööstusettevõtete natsionaliseerimine, mille käigus natsionaliseeriti: Kreenholmi Manufaktuur, Kalevi- ja Linavabrik, malmivabrik, Erikssoni telefonivabrik, metallitehas, mööblivabrik mis allutati ETK Rahvamajanduse Valitsusele.

Lisaks arendatud sõjategevusele Tallinna suunal alustasid ETK-le allunud piirkondlikud kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjonid, Revolutsioonilised Tribunalid kehtestatud nõukogude võimu vastaste vastaseid repressioone.

Sisejulgeolekuasutused Narvas[muuda | muuda lähteteksti]

ETK Narva kontrrevolutsioniga võitlemise komisjon moodustati 5. detsembril 1919. aastal[2], komisjoni esimees oli Oskar Ellek, kelle korraldusel 30. detsembril 1918 arreteeriti Ivangorodi Uspenski kiriku Õigeusu kiriku vaimulikud Aleksandr Volkov (1873-1919) [3] ja Dmitri Tšistoserdov (1861-1919) [4],[5] kes hukati koos teiste Narva elanikega 8. jaanuaril 1919. Narvat tegutses koos kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni Narva Revolutsiooniline Tribunal (kuhu kuulusid ka Albert Tiimann ja Ants Dauman) ja selle tribunali uurimiskomisjon.

Võru[muuda | muuda lähteteksti]

Võrus linna ja maakonna Täitevkomitee[muuda | muuda lähteteksti]

Võrus teostas nõukogude võimu alates võimu võtmist 10. detsembrist Võru Linna ja Maakonna TSN Täitevkomitee esimees ja Võru Sõjalis-Revolutsioonilise Komitee esimees Ernst Leegen, sekretäriks Otto Rästas, TK liikmeteks: J. Mägi, Juhan Soo ja V. Leegen. 15. jaanuarist aga määrati TK esimeheks Otto Rästas, kuna E. Leegen põgenes koos TK liikmetega Pihkvasse Eesti vägede pealetungi ajal.

Mõisate natsionaliseerimist juhendas Võru inna ja maakonna täitevkomitee põllumajandusosakonna juhataja Juhan Soo.

Sisejulgeolekuasutused Võrus[muuda | muuda lähteteksti]

Võrus viis läbi repressioone Võru Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja Võru Sõjarevolutsioonilise Tribunali uurimiskomisjon.

Rakvere[muuda | muuda lähteteksti]

ETK Virumaa Nõukogu Täidesaatev Komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Virumaal moodustati 16. detsembril 1918 ETK Virumaa TSN Täidesaatev Komitee asukohaga Rakvere Ringkonnakohtu kohtumajas Rohuaia tänav 8[6]Osvald Palgi juhtimisel. Virumaa RSN TK kuulusid: Osvald Palgi (esimees), Nikolai Riuhkrand (haridusosakonna juhataja), A. Meibaum (põllumajandusosakonna juhataja), V. Saage (toitlustusosakonna juhataja), M. Mintel (rahvamajandusosakonna juhataja).

Virumaa Töörahva Nõukogu TK esimeheks[7] valiti hiljem Aleksander Kippar, TK sekretäriks Anna Leetsmann, TK liikmeks Leopold Linder, põllumajandusosakonna (mis viis läbi mõisate natsionaliseerimist) juhatajaks A. Meibaum, kes asendati Birnbaumiga.

Jõhvi TK esimeheks määrati Adolf Kesler.

ETK Nõukogu moodustas 1. detsembril 1918 1917. aasta detsembris Peterburi kubermangust eraldunud ja Eestimaa kubermanguga liitunud Narva linnast ja eeslinnadest iseseisva haldusüksuse, kuhu kuulus 14 valda (Järve vald, Jõhvi vald, Iisaku vald, Mäetaguse vald jt) ning millel oli omaette valitsusasutus Narva Töörahva Nõukogu, mida juhatas kommunist Jaan Saks, kuid linnal ja maakonnal oli ühine Virumaa RSN ja Täitevkomitee ja maakonna TK esimees oli A. Tiimann, kuni suunamiseni Tartu TK esimeheks 28. detsembril 1918.

Sisejulgeolekuasutused Rakveres[muuda | muuda lähteteksti]

19. detsembril 1918 aastal arreteeriti ETK Virumaa RSN TK ja Rakvere Erakorralise Komisjoni esindajate poolt koos paljude teiste Rakvere elanikega erinevatest ühiskonnakihtidest ka ülempreester Sergi Florinski (1873–1918), kui vana režiimi esindajad. Sergius oli endine 29. reservhospidali vaimulik, kes pärast oktoobrirevolutsiooni jäeti, välilaatsareti revolutsiooniline komitee poolt "kogu koosseisu nõusolekul", kui kõrgelt hinnatud välipreester ametisse edasi kuni laatsareti sulgemiseni Saksa okupatsioonivõimude käsul 22. märtsil 1918. Sergius Florinski jäi pärast laatsareti likvideerimist Rakverre elama.

26. detsembril kuulutati välja linna hõivanud bolševike Rakvere Sõjarevolutsioonilise Tribunali poolt ülempreestri surmamõistmise otsus. Hukkamine toimus Palermo metsas, kus praegu asub mälestuskivi kõigile neile, kes tol ajal hukati[8].

Isa Sergius Florinski pühakustati Moskva patriarh Aleksius II otsusega 19. juulil 2002 ning tema maised jäänused maeti ümber suure pidulikkusega Rakvere Moskva patriarhaadi apostlik-õigeusu kirikusse. Pühaku mälestuspäevaks Vene õigeusu kirikus on märter preestri surma aastapäev, 26. detsember.

Tartu[muuda | muuda lähteteksti]

ETK Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Tartus moodustasid 22. detsembril kohalikud linna töölisaktivistid V :Rätseppa juhtimisel moodustasid 12-liikmelise revolutsioonikomitee ja 15-liikmeline Tartu Tööliste Nõukogu Täitevkomitee. Tartu langes Punaarmee 49. kütipolgu kätte alles 22. detsembril.

22. detsembril moodustati Tartu kohalike bolševike poolt Punaarmee toel uus Tartu Kommunistlik Revolutsiooniline Komitee ja 7-liikmeline erakorraline komisjon võitlusesks kontrrevolutsionääride ja spekulantide vastu.

ETK Nõukogu esindaja Albert Tiimann jõudis koos O. Klaseri, A. Kulli ja E. Ottiga Tartusse ETK võimu teostama aga alles 28. detsembril 1918. Selleks ajaks olid täpselt nädala saanud linnas võimutseda kohalikud Tartu enamlased, Tiimani juhitud ETK esindajad asusid ümberkorraldusi läbi viima ETK Nõukogu määruste ja korralduste alusel. Sama päeva õhtul kuulutati kohalik revolutsiooniline komitee likvideerituks ning asemele moodustati ETK emissaride juhtimisel Tartu linna ja maakonna ühine kõrgemat võimu teostav Tartu Töörahva Täidesaatev Komitee, mille esimeheks valiti Albert Tiimann ja tema asetäitjaks E. Ott. Täitevkomitee juures moodustati TK Presiidium, rahvamajanduse, toitluse, põllumajanduse, sotsiaalkindlustuse, rahvahariduse ja administratiivosakond (juhataja L. Vissak). Adminosakonna juures tegutses ka erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolustiooniga, juhaja A. Kull.

31. detsembril saabusid Tartusse veel kolm ETK juhtivat tegelast, nende seas haridusvalitsuse juhataja Artur Vallner. Tähtsate võimumeeste Tartus viibimise puhul otsustati korraldada Tartu Peetri kirikus suur miiting. ETK tegelaste Tartusse naasmisel avaldati ajalehes «Edasi» kuu aega varem ETK Nõukogu koostatud ja avaldatud manifest, mida Tartu elanikkonnale nüüd esmakordselt tutvustati. Läbivaks jooneks on käsk täita täpipealt kõiki korraldusi ning ähvardus rängalt karistada käskude mittetäitjaid.

„«Vabadus läheneb meile Narva suunalt, – kõlas üleskutse,- eesti töölised ja Punaarmee, kes olid sunnitud taganema saksa imperialismi tääkide ees, tulevad tagasi kodumaale punaste kommunistlike polkude lippude all. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu poolt välja antud manifest, kuulutab, et kõik varem välja antud nõukogude dekreedid ja määrused on jälle jõus. Jälle võib lugeda mõisad, vabrikud, tehased, majad ja raudteed jne. töörahva omandiks. Seltsimehed! Te veel ägate Sekendorfi, Pätsi, Poska ikke all, aidake et ilma suure verevalamiseta vabastada Eesti valgekaartlastest. Kapitalistid ja parunid värbavad teid armeesse, nad tahavad organiseerida eesti polke mõisnike, suurkaupmeeste, rikaste maavaldajate ja spekulantide kaitseks. Ärge laske ennast petta! Eestimaa Sõjanõukogu kindlustab teile elu ja vabaduse. Mingid kitsendused ei laiene eesti sõduritele, kes vabatahtlikult tulevad üle kommunistlikku armeesse. Seltsimehed! Eestimaa saatus on otsustatud. Ta saab Nõukogude vabariigiks!»“

Eesti Tööliste Kommuuni Sõjakomisssar Jaan Anvelt

30. detsembriks koostas Tartu uus võimukandja esimesed omapoolsed sundmäärused ning pani need ka kohe kehtima.

Kõigepealt keelustati ETK Nõukogu juba varasema dekreedi põhjal nüüd ka Tartus jumalateenistuste pidamine ning igasugune muu ametlik usukommete täitmine.

Et linnas olevat ringi liikunud liialt palju alkoholijoobes inimesi, ähvardati kõiki joovastavate jookide valmistajaid, hoidjaid, müüjaid ja joojaid karistada kuni mahalaskmiseni.

Sisejulgeolekuasutused Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tartu hõivamist bolševike vägede poolt vahistati ETK kontrrevolutsiooniga võitlemise komisjoni Tartu osakonna juhtimisel 24 päeva jooksul linnas umbes 500 inimest, kes paigutati Tartu Krediidikassa keldrisse Kompanii 5. 14.-15. jaanuaril 1919 vabastati Tartu eesti vägede poolt, kuid enne lahkumist hukkasid Tartu Sõjarevolutsiooniline Tribunal ja bolševikud komissaride (Kull, Rästas, Otter) juhtimisel 20 vangi – nende seas Tallinna piiskopi Platoni (Kulbusch), ülempreestrid Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski[9], luteri kiriku pastorid Traugott Hahni ja Moritz Wilhelm Paul Schwartzi ning 14 Tartu kodanikku (vt Tartu Krediidikassa massimõrv).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Нейбут Арнольд Яковлевич[alaline kõdulink], Большая советская энциклопедия
  2. Taavi Minnik, Terror ja repressioonid Eesti Vabadussõjas, Tartu Ülikooli uudised
  3. ВОЛКОВ АЛЕКСАНДР ПАВЛИНОВИЧ
  4. ЧИСТОСЕРДОВ ДМИТРИЙ СТЕПАНОВИЧ
  5. «ПОТОМУ ЧТО ОН СВЯЩЕННИК...»
  6. Monumendid räägivad möödanikust[alaline kõdulink]
  7. Teineteisest saja meetri kaugusel valitsesid konkureerivad võimud, Virumaa Teataja, nr. 229, 23 november 2017
  8. "НОВОСТИ сайта, посвященного священномученику Сергию Ракверескому (Флоринскому)". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2009. Vaadatud 14. augustil 2011.
  9. "Eestimaa pühakud. Püha piiskopmärter PLATON (Kulbusch)". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2007. Vaadatud 28. juunil 2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]