Mäng

"Laste mängud", 1560, Pieter Brueghel Vanem.

Mäng on süsteem, mille eripäraks on tingliku ja reaalse samaaegsus ning mängus osalejate teadlikkus sellest.

Mäng on teatud reegleid järgiv tegevus, mille käigus taotletakse naudingut, kuid mitte tulu. Mäng võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. Mäng piirneb rituaali, kaunite kunstide ja spordiga. Mängud sisaldavad sageli ka arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid, harivaid või muid aspekte, tihti ka võistluslikku momenti. Mängu reeglid ja/või piirid eristavad mängu tegelikkusest.

Mäng on ühtlasi nii kooperatiivse kui ka konkureeriva loomuga ettevõtmine.

Mäng on tegevus, millele on omane eesmärgi puudumine, improviseeritus, reeglite kokku leppimine mängu käigus, vabatahtlikkus ning lapsiku rõõmu tundmine.

Mänguks kitsamas tähenduses nimetatakse üht konkreetset mängulise tegevuse üksust oma kindlate tegevuste ja reeglitega.

Metafoorselt nimetatakse mänguks ka mistahes tühist tegevust.

Mänge

• Arvutimäng
• Hasartmäng
• Kaardimäng
• Lauamäng
• Mälumäng
• Pallimängud
• Pillimäng
• Rahvamäng
• Rollimäng
• Seksimäng
• Spordimängud
• Strateegiamäng
• Sõjamäng
• Sõnamäng

Vaata ka

• Mänguteraapia
• Rituaal

Kirjandus

• Eric Berne. Suhtlemismängud: mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes, Puhja: Väike Vanker 2001, tõlkinud Liis Riikoja. ISBN 9985-9191-9-X
• Johan Huizinga. Mängiv inimene: Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tõlkinud Mati Sirkel. – Akadeemia, nr 3–9 1992, lk. 643–670, 864–894, 1120–1150, 1342–1373, 1536–1566, 1764–1790, 1984–2014.
• Karl Ludens. (Kalle Kurg).“Mängiv inimene on laps.” (Hipidelt alguse saanud võistlusmomendita “uutest mängudest”). – Ajakiri Sina ja Mina, 1992, 2, lk. 45.

Välislingid

• Oliver Laas. Digitaalsete mängude ideoloogilised elemendid. Magistritöö, juhendaja Raivo Kelomees, kaasjuhendaja Marek Tamm. Tallinna Ülikool 2011.