Leepra mükobakter

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Mycobacterium leprae)
Leepra mükobakter
Leepra mükobakter mikroskoobiga vaadatuna
Leepra mükobakter mikroskoobiga vaadatuna
Taksonoomia
Riik: Bakterid Bacteria
Hõimkond: Aktinomütseedid‎ Actinobacteria
Selts: Actinomycetales
Alamselts: Corynebacterineae
Sugukond: Mycobacteriaceae
Perekond: Mükobakter Mycobacterium
Liik: Leepra mükobakter
Ladinakeelne nimetus
Mycobacterium leprae
Hansen, 1874 või 1880[1]
Sünonüümid

Bacillus leprae Hansen, 1880

Leepra mükobakter ehk Hanseni kepike ehk leeprabatsill (Mycobacterium leprae) on aktinomütseetide hõimkonda Mycobacteriaceae sugukonda ja mükobakterite perekonda liigitatud bakteriliik. Leepra mükobakter tekitab osadel inimestel, umbes 95% inimestest on leepra mükobakteri suhtes immuunsed, leeprat (lepromatoosne leepra).

Leepra mükobakter on rakusisene (makrofaagisüsteemi rakud jt) obligatoorne parasiit, kel väljaspool rakku, näiteks laboritingimustes, paljunemisvõime peaaegu puudub[2][3], bakter jaguneb suhteliselt aeglaselt (12 päevaga) ja kuni käesoleva ajani pole suudetud komplekteerida bakteri arenguks ja paljunemiseks vajalikku kasvukeskkonda.

Varem on inimestel esinenud leepra mükobakteri nakkus koos tuberkuloosi mükobakteri nakkusega.[4]

Genoom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakusein on lipiididerikas.

Leepra mükobakterid on grampositiivsed saledad, kergelt kõverdunud pulkbakterid, esineb ka teralisi ja hargnevaid vorme.

Leeprabakter omab piisavalt informatsiooni, et komplekteerida eluks vajalikke aineid iseseisvalt ja/või väliskeskkonnast: lipiide, rauda, aminohappeid, DNAd.

Leeprabakter saab arvatavasti valdava osa energiast peremehe rakkude lipiididest (lipolüüs).

Optimaalne elukeskkonna temperatuur on 300C, bakter on väga tundlik kõrgete temperatuuride suhtes ning eluneb kehapiirkondades kus kehatemperatuur on madalam.[5]

Sarnasus teiste bakteritega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kujult ja suuruselt meenutab leepra mükobakter tuberkuloosi mükobakterit[6] – neil on ühine eellane ja viimati kirjutatu on bakteri lähim sugulane[viide?].[7]

Leeprabakteri sisenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakter seondub peremeesrakkude pinnal olevate retseptoritega ja ta fagotsüteeritakse valdavalt makrofaagisüsteemi rakkude poolt. Rakusisene paiknemine kaitseb neid fagotsüütide ja antikehade kahjustava toime eest. Inimese kehas on kindlaks tehtud üle 20 erineva antigeeni, millest 4 on spetsiifilised leepratekitajale.[viide?]

Leepra mükobakter eritab fenoolglükolipiidi ja siseneb läbi basaalmembraani närviraku aksonisse.[8]

Mükobakterid on suhteliselt resistentsed ka väliskeskkonna tegurite suhtes. See tuleneb nende rakuseina ehitusest ja keemilisest koostisest. Rakusein on paks, kihilise ehitusega ja sisaldab rohkesti lipiide. Kõige pindmine kiht on homogeenne, koosneb ainult lipiididest ja moodustab kesta mikroobiraku ümber. Eelnevast tingituna taluvad mükobakterid hästi kuivamist, kokkupuuteid hapete ja leeliste nõrkade lahustega ning nad on resistentsed enamike desinfitseerivate ainete ja ka ravimi dapsoon (al 1964)[9] suhtes.

Haigus inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nakatumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakterite täpne levikutee on teadmata. 1912. aastal arvati, et leeprabakterid levivad:[10]

Kuigi leepra mükobakteri nakatumise viisi ei ole lõplikult kindlaks tehtud, arvatakse, et haigustekitajad levivad inimeselt inimesele hingatava õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti, ka rinnapiima kaudu.[11]Umbes 95% inimestest on leepra suhtes immuunsed.

Leepra mükobakter võib levida ka nakatunud mulla[12] ning kokkupuutel nakatunud üheksavöölastega (elupaigad, toores liha ja veri)[13]

Oletatakse, et haigusetekitajad satuvad organismi ülemiste hingamisteede, peamiselt nina limaskesta kaudu või nahavigastuste ja lahtiste haavade kaudu. Pärast nakatumist ilmnevad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu või koguni mitmekümne aasta pärast.[14]

Väljaspool inimorganismi säilib bakter soodsate elutingimuste korral kuni 1 kuu.

Leepra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leepra

Leepra on pikka aega kestev peamiselt inimestel esinev raske nakkushaigus, mis põhjustab granulomatoosset põletikku ja mille tekitajaks on mükobakterid leepra mükobakter ja Mycobacterium lepromatosis.[15]

Leproossed granuloomid koosnevad lümfotsüütidest, epitelioidsetest rakkudest ja plasmarakkudest ning Virchowi leeprarakkudest. Virchowi leeprarakkude tsütoplasma sisaldab lepromatoosse leepra haigustekitajaid leepra mükobaktereid.[16]

Bakterinakkus eluneb mitmetes elundisüsteemides, leeprakolded nahal (nakatunud naha makrofaagid) , piirdenärvisüsteemis, ülemistes hingamisteedes, retikuloendoteliaalsüsteemis, luudes, silmades ning munandites.[17][18][19]

Leepra mükobakter kahjustab lisaks katteelundkonnale ja luustikule ka närvisüsteemi ja eriti närvilõpmeid, mis kannavad üle valusignaale.

Leepra mükobakteril on tropismi perifeersetes närvides paiknevate Schwanni rakkude suhtes.

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfoid(-immuun)süsteemi ja bakteri võimaliku kooseksisteerimise kaudu reguleerib nimetatud parasiit eelkõige rakulise immuunsusega seonduvat.

Vaatamata ebaselgusele nakatumisteede osas arvatakse, et bakteri sihtorganiks on endoneurium.[20]

Leepra mükobakterid elavad bakteriga nakatunud makrofaagides ja teistes makrofaagisüsteemi rakkudes.

Oletatakse, et leepra mükobakter omab imuunsust T-rakkude vahendatud immuunvastusele.

Uurijad arvavad, et leepra mükobakteri rakud programmeerivad, garanteerimaks paljunemise, küpsed Schwanni rakud ümber tüvirakkude-laadsesse seisundisse.[21]

Bakterivastane tegevus ja toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parim moodus mükobakteritest vabanemiseks naha pinnalt (näiteks kätelt) on mehhaaniline – pesemine seebi, vee ja harjaga.[22]

Antibakteriaalsed ravimid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakteri avastas 1873. aastal (patenteeris avastuse 1874) norralasest arst ja bakterioloog Gerhard Henrik Armauer Hansen. Hansen ei suutnud oma avastust katseklaasis kasvatada ja nii oma hüpoteesi eksperimentaalselt tõestada. Kuigi Hanseni avastusest on möödas enam kui sada aastat, ei ole õnnestunud leepra mükobakterit ikka veel in vitro (bakterikultuurides) paljundada, küll aga eksperimentaalselt nakatatud hiirtel, mispärast pole suudetud välja töötada ka kaitsvat vaktsiini. Seda, et nakkushaigusi tekitavad mikroobid, tõestas 1876. aastal sakslane Robert Koch.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology, 2. väljaanne, 5. köide, 1–2 osa, lk 343 – 344, 2012, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  2. "Meditsiinisõnastik", 404:2004"
  3. Mycobacterium leprae, veebiversioon (vaadatud 29.05.2014) (inglise keeles)
  4. Helen D. Donoghue, Antónia Marcsik, Carney Matheson, Kim Vernon, Emilia Nuorala, Joseph E. Molto, Charles L. Greenblatt ja Mark Spigelman, Co−infection of Mycobacterium tuberculosis and Mycobacterium leprae in human archaeological samples: a possible explanation for the historical decline of leprosy, Proc. R. Soc. B 2005, doi: 10.1098/rspb.2004.2966, 22. veebruar 2005, veebiversioon (vaadatud 15.10.2014)(inglise keeles)
  5. Alan L. Gillen, The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues, Master Books, lk 144, 2007, ASIN: B008LXG3F4, Google'i raamat osaline veebiversioon (vaadatud 09.06.2013) (inglise keeles)
  6. Microbiology of M.leprae, veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  7. Alan L. Gillen, The Genesis of Germs: The Origin of Diseases and the Coming Plagues, lk 144, 2007, Master Books, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  8. ,"Nahahaigused", toimetanud Matti Hannuksela, Jaakko Karvonen, Timo Reunala, Helgi Silm ja Raimo Suhonen, soome keelest tõlkinud Siim Sikk, AS Medicina, lk 228 – 229, 2010, ISBN 9789985829769
  9. Leonid B. Heifets, Drug Susceptibility in the Chemotherapy of Mycobacterial Infections, lk 173, 1991, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 29.05.2014) (inglise keeles)
  10. "BACILLUS LEPRÆ IN THE NASAL MUCOUS MEMBRANE", Can Med Assoc J., jaanuar 1912 ; 2(1): 8–14. PMCID: PMC1579424, veebiversioon (vaadatud 05.05.2013) (inglise keeles)
  11. Hansen's disease (leprosy), City of Houston Government Center, Health and Human Services.
  12. Biological Characteristics, veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  13. HANSEN'S DISEASE (LEPROSY), veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  14. Kuulo Kutsar, „Leepra tänapäeva maailmas ja Eestis”, Horisont, 1, 2006, lk 16
  15. "Meditsiinisõnastik", 404:2004.
  16. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 173, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  17. D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1. köide, 5.266–5.273, 1983, ISBN 0 19 262870 4
  18. Han, X. Y., Seo, Y. H., Sizer, K. C., Schoberle, T., May, G. S., Spencer, J. S., Li, W., Nair, R. G., "A new Mycobacterium species causing diffuse lepromatous leprosy", Am. J. Clin. Pathol., detsember 2008;130(6):856-64.
  19. Xiang Y. Han,Kurt C. Sizer, Erika J. Thompson, Juma Kabanja, Jun Li, Peter Hu, Laura Gómez-Valero,Francisco J. Silva, Comparative Sequence Analysis of Mycobacterium leprae and the New Leprosy-Causing Mycobacterium lepromatosis, J Bacteriol., oktoober 2009; 191(19): 6067–6074. doi: 10.1128/JB.00762-09., veebiversioon (vaadatud 10.06.2013) (inglise keeles)
  20. D. J. Weatherall, John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, 1. köide, 5.266–5.273 1983, ISBN 0 19 262870 4
  21. Masaki T, Qu J, Cholewa-Waclaw J, Burr K, Raaum R, Rambukkana A, Reprogramming adult Schwann cells to stem cell-like cells by leprosy bacilli promotes dissemination of infection. Lühikokkuvõte, Cell. 2013 Jan 17;152(1–2):51–67. doi:10.1016/j.cell.2012.12.014, veebiversioon (vaadatud 29.05.2014) (inglise keeles)
  22. E. Türi, M. Türi, „Tuberkuloosi, mükobakterioosi ja leepra mikrobioloogiline diagnoosimine“, Tartu Ülikooli Mikrobioloogia instituut. Tartu: Tartu Ülikool, 1993, lk 1–3, 8–9, 11

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • JOHANNE MELANCON-KAPLAN, SHIRLEY Wu HUNTER, MICHAEL MCNEIL, CAROL STEWART,ROBERT L. MODLIN, THOMAS H. REA, JACINTO CONVIT, PADMINI SALGAME,VIJAY MEHRA, BARRY R. BLOOM, ja PATRICK J. BRENNAN, Immunological significance of Mycobacterium leprae cell walls, Proc. Nadl. Acad. Sci. USA, 85. väljaanne, lk 1917–1921, märts 1988, veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  • GILLA KAPLAN, DAVID E. WEINSTEIN, RALPH M. STEINMAN, WILLIAM R. LEVIS, ULRIKE ELVERS, MANUEL E. PATARROYO, ja ZANVIL A. COHN, AN ANALYSIS OF IN VITRO T CELL RESPONSIVENESS IN LEPROMATOUS LEPROSY, J. ExP. MED. The Rockefeller University Press, 0022-1007/85/09/0917/13 $1.00, 162. väljaanne, september 1985, lk 917–929, veebiversioon (vaadatud 15.10.2014) (inglise keeles)
  • Prof J. Convit MD, C. Sampson MD , M. Zúñiga MD , J. Plata MD , J. Silva MD , J. Molina MD , M.E. Pinardi BS , A. Salgado MS , Prof P.G. Smith DSc , Prof B.R. Bloom PhD, Immunoprophylactic trial with combined Mycobacterium Leprae/BCG vaccine against leprosy: preliminary results, The Lancet, 339. väljaanne, nr 8791, lk 446 – 450, 22. veebruar 1992, veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  • Mekonnen Kurabachew, Assefa Wondimu, ja Judith J. Ryon, Reverse Transcription-PCR Detection of Mycobacterium leprae in Clinical Specimens, J Clin Microbiol. mai 1998; 36(5): 1352–1356., PMCID: PMC104827, veebiversioon (vaadatud 15.10.2014) (inglise keeles)
  • S. T. Cole, K. Eiglmeier, J. Parkhill, K. D. James, N. R. Thomson, P. R. Wheeler, N. Honoré, T. Garnier, C. Churcher, D. Harris, K. Mungall, D. Basham2, D. Brown, T. Chillingworth, R. Connor, R. M. Davies, K. Devlin, S. Duthoy, T. Feltwell, A. Fraser, N. Hamlin, S. Holroyd, T. Hornsby, K. Jagels, C. Lacroix1, J. Maclean, S. Moule, L. Murphy, K. Oliver, M. A. Quail, M.-A. Rajandream2, K. M. Rutherford, S. Rutter, K. Seeger, S. Simon, M. Simmonds, J. Skelton, R. Squares, S. Squares, K. Stevens, K. Taylor, S. Whitehead, J. R. Woodward & B. G. Barrell, Massive gene decay in the leprosy bacillus, Nature 409, 1007–1011 (22. veebruar 2001), doi:10.1038/35059006; veebiversioon (vaadatud 15.10.2014) (inglise keeles)
  • LOUIS LEVY, BAOHONG JI, The mouse foot-pad technique for cultivation of Mycobacterium leprae, Lepr Rev (2006) 77, 5–24, veebiversioon (vaadatud 07.06.2014) (inglise keeles)
  • Varalakshmi D Vissa, Patrick J Brennan, The genome of Mycobacterium leprae: a minimal mycobacterial gene set, Genome Biology 2001, 2:reviews1023-reviews1023.8 doi:10.1186/gb-2001-2-8-reviews1023, Veebiversioon (vaadatud 10.06.2013)
  • Tom A Mendum, Verena J Schuenemann, Simon Roffey, G Michael Taylor, Huihai Wu, Pushpendra Singh, Katie Tucker, Jason Hinds, Stewart T Cole, Andrzej M Kierzek, Kay Nieselt, Johannes Krause ja Graham R Stewart, Mycobacterium leprae genomes from a British medieval leprosy hospital: towards understanding an ancient epidemic, BMC Genomics 2014, 15:270 doi:10.1186/1471-2164-15-270, veebiversioon (vaadatud 29.05.2014) (inglise keeles)
Fagotsütoos