Muḩammad ‘Abduh
| Muḩammad ‘Abduh | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 1849 |
| Surmaaeg | 11. juuli 1905 |
| Amet | ajakirjanik |
Muḩammad ‘Abduh (محمد عبده ; 1849 Niiluse delta lähedal – 11. detsember 1905 Aleksandria) oli Egiptuse mõtleja, üks tähtsamaid islami reformijaid uusaja Egiptuses.
Tema tähtsaim panus islami reformiliikumisse Egiptuses oli islami esitamine mõistuspärase usundina, mis ei pea mingil juhul olema vastuolus teaduse ja tehnika ja muude moodsale aja ilmingutega.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Muḩammad ‘Abduh kasvas üles Alam-Egiptuse talupojaperekonnas. Ta õppis koolis ja medreses, kus puutus oma onu Shaykh Darwīshi kaudu kokku sufismiga. Aastal 1866 astus ta Kairos Al-Azhari ülikooli.[2]
Aastal 1870 sai ta tuttavaks Jamāl ad-Dīn al-Afghānīga, kes näitas talle islami õpetust uues valguses. Temalt võttis ta üle seisukoha, et muslimid on eemaldunud tõelisest islamist ning jäävad seetõttu aina enam läänele alla. Peale selle viis Jamāl ad-Dīn al-Afghānī ta Euroopa kirjanduse, filosoofia ja teoloogia juurde, mis pani teda tunnustama Lääne edusamme teaduses ja tehnikas, kuigi ta eitas läänelikku elulaadi.[1] Ta võttis eesmärgiks tuua Egiptus kõrgema hariduse ja õige religioossuse abiga moodsasse aega.[3]
Aastal 1877 lõpetas ta õpingud õpetlase (‘alim) tiitliga. Seejärel õpetas ta (sageli eraõpetajana) loogikat, teoloogiat, eetikat ja poliitikat. Aastal 1878 sai ta kõrgkooli Dār al-‘ulum ajalooprofessoriks, hiljem teises kõrgkoolis araabia keele professoriks. ‘Abduh tegutses ka ajakirjanikuna, kirjutas muu hulgas ajalehele Al-Ahrām, kutsudes üles haridusreformile ja kaasaegsete loodus- ja humanitaarteaduste omandamisele.[1]
Aastal 1879 läks ta vastupanu pärast võõrvalitsusele lühikeseks ajaks pagendusse. Aastal 1880 tohtis ta tagasi tulla ja hakkas välja andma valitsuse ametlikku ajalehte Al-Waqā'i‘ al-Mişrīyah. Tema juhtimisel sai sellest ajalehest reformistlike ideede hääletoru, mis propageeris ka muslimite vabanemist Euroopa hegemooniast ja islami uuenemist omal jõul. Samal ajal sai temast kogu Egiptuse meedia tsensor.[1]
Aastal 1882 asus ta Aḩmad ‘Urābī juhitud valitsusvastase rahvusliku ülestõusu ajal opositsiooni poolele ja oli selle peateoreetik ning ta saadeti seetõttu 1882 Egiptusest välja. Beiruti kaudu jõudis ta 1884 Pariisi, kus ta sai jälle kokku ‘Abduh Jamāl ad-Dīn al-Afghānīga. Koos hakkasid nad välja andma reformimeelset panislamistlikku ajalehte Al-Urwah al-Wuthqā ('kõige tugevam side'; sama nime kandis salaselts, mille nad asutasid), mis Egiptuses ja Indias kohe keelati. Seal kutsusid nad muslimeid üles oma usundi lipu all võõrvõimu vastu ühinema ning tulema tagasi vagade esiisade tõelise usundi juurde. Beirutis kirjutas ta oma võib-olla tähtsaima teose "Risālat al-tawḩīd" ("Traktaat Jumala ühtsusest".[1]
Pärast Tunises ja Beirutis peatumist pöördus ‘Abduh 1888 Kairosse tagasi. Ta sai Al-Azhari ülikooli haldusnõukogu esimeheks. Tema algatusel võeti õppekavasse ilmalikud ained (aritmeetika, algebra, geomeetria, ajalugu, geograafia).
Aastal 1897 asutas ta koos noorema Süüria õpetlase Rashīd Riḑá'ga ajakirja Al-Manār, mis püüdis lahendada madhhabi vastuolusid muslimite seas ning sai rahvusvaheliselt mõjukaks. Aastal 1898 esitas ta selles ajakirjas idee kutsuda Mekas kaliif Abdülhamit II eesistumisel kokku ülemaailmne islamikongress, millest saaks püsiv institutsioon filiaaliga igal maal.[4]
Nimetamine Egiptuse suurmuftiks 1899 oli ‘Abduhile suur tunnustus. Sellesse ametusse jäi ta surmani 1905. Suurmuftina kirjutas ta ka teoloogilisi, juriidilisi ja filoloogilisi töid ning hakkas seejärel kirjutama ulatuslikku koraanikommentaari (tafsīr), mida avaldati ka ühes ajakirjas. See kommentaar kutsus esile teiste õpetlaste pahameeletormi.
Vaated[muuda | muuda lähteteksti]
‘Abduh pooldas lääne mõttevara ja islami ideede sünteesi. Kuigi paljud praegused salafistid peavad teda apologeediks, pooldas ta salafīyah't, st eeskujulike islami esivanemate eeskujuks võtmist.
‘Abduh viis edasi Jamāl ad-Dīn al-Afghānī õpetust, mille järgi islam ei ole moodsale arengule, teadusele ja tehnikale takistuseks. ‘Abduh oli veendunud, et islam loob isegi modernsusele parimad eeldused. Traditsionalistid ja ortodoksia, eriti konservatiivses Al-Azhari ülikoolis, esindasid tema arvates islami vananenud ja osalt väära versiooni. ‘Abduh pani seetõttu rõhku õppeasutustele, milles pidi õpetama uut religioonivaadet. See ei saanud tema eluajal teoks.[3]
Oma aja muslimite üldise nõrkuse taandas ta kahele probleemile: (1) teadmatus omaenda usundist ehk vale usk (lähtutakse traditsioonist, mitte koraanist ja sunnast); (2) muslimite valitsejate despotism. Neid keskseid probleeme sai tema arvates lahendada ainult "tõelise religiooni" (aşl ad-dīn al-islāmī) eeskujuks võtmisega, eelkõige haridussüsteemi parandamise ja islami tõlgenduste moderniseerimise teel. Ta keeldus tunnustamast varasemate põlvkondade tõlgendusi ja konsensust usuküsimuste ainsa tõese tõlgendusena ning varasemate põlvkondade pimedat jäljendamist. koraani pidas ta aga vaieldamatuks autoriteediks ning leidus, et koraani ütluste ja koraaniväliste ajalooesituste vastuolu korral tuleb uskuda ainult koraani.[5]
Ta ei pooldanud selliseid keelde nagu Euroopa kübarate kandmise keeldu, samuti ei pooldanud ta mitmenaisepidamist. Poliitilist võimu ta naistele ei tahtnud lubada.[1]
‘Abduh väitis, et islam on teistest usunditest üle, sest ta tunnistab inimese tahte ja mõistuse sõltumatust. Koraani tuleb tõlgendada vastavalt aja vaimule. Mõistuse võimalusi Jumalat tunnetada pidas ta täiusliku intellekti (näiteks prohvetitel) potentsiaalselt piiramatuteks.
Ühiskonna heaolu saavutatakse lõppkokkuvõttes Jumalast lähtuvaid printsiipe järgivate väga kõlbeliste inimeste tegevusega.
Järgijad[muuda | muuda lähteteksti]
‘Abduhi tähtsaim õpilane oli Rashīd Riḑá, kes aga võttis omaks konservatiivsed vaated.
‘Abduhi vaateid arendas sekularistlikus suunas edasi ‘Alī ‘Abd Ar-Razīq.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Anke von Kügelgen. ʿAbduh, Muḥammad. – Gudrun Krämer, Denis Matringe, John Nawas, Everett Rowson (toim). Encyclopaedia of Islam, THREE.
- ↑ Muhammad Zaki Badawi. The reformers of Egypt, London: Croom Helm.
- ↑ 3,0 3,1 E. Kedourie. Afghani and 'Abduh: An Essay on Religious Unbelief and Political Activism in Modern Islam', London: Frank Cass 1997.
- ↑ Martin Kramer. Islam assembled. The Advent of the Muslim Congress, New York: Columbia Press 1986, lk 27–30.
- ↑ Wielandt 51–52.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Степанянц M. T. О религиозно-философских взглядах Мухаммеда Абдо. – Религия и общественная мысль стран Востока, М. 1974.
- Mark Sedgwick. Muhammad Abduh, Oxford: Oneworld 2009. ISBN 978-1-85168-432-8.