Muuttakisti

Allikas: Vikipeedia
Muuttakisti tingmärk (Euroopa standardi järgi)
Muuttakisti tingmärk (USA)

Muuttakisti on sujuvalt või astmeliselt muudetava takistusega seadis, mille takistustraadist või takistusmaterjalist (grafiidi ja laki segust või metalloksiidist) takistuskehaga loob kontakti liugur. Liuguri liigutamisel muutub takisti otskontaktide ja liugkontakti vaheline takistus.

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuttakisteid, mida kasutatakse voolutugevuse muutmiseks (peamiselt tugevvoolutehnikas), nimetatakse reostaatideks. Reostaat ühendatakse elektriahelasse tavaliselt kahes punktis, s.t et liuguri kontakt on ühendatud takisti ühe otskontaktiga.

Nõrkvoolutehnikas (elektroonikalülitustes) kasutatavad muuttakistid jagunevad omakorda potentsiomeetriteks (nt. helivaljuse reguleerimiseks) ja seadetakistiteks (kasutatakse esmareguleerimisel lülituse soovitud parameetrite saamiseks). Potentsiomeetrid ühendatakse lülitusse kolmes punktis, seadetakistid kahes või kolmes punktis.

Parameetrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuttakisteid iseloomustavad lisaks takisti tavaparameetritele reguleerimistunnusjoon ja kulumiskindlus.

Reguleerimistunnusjoon ehk reguleerimiskarakteristik näitab liuguriviigu ja takistuskeha algusviigu vahelise takistuse sõltuvust liuguri pöördenurgast (pöördtakisteil) või takistuse sõltuvust liuguri kaugusest lükandtakisti algusviigust. See sõltuvus võib olla lineaarne, logaritmiline või antilogaritmiline.

Kulumiskindlust väljendatakse töötsüklites (edasi-tagasi pööretes), mis potentsiomeetritel on mõnikümmend tuhat pööret ja seadetakistitel kuni tuhat pööret. Eriti kulumiskindel ning püsivate omadustega takistuskiht saadakse metallkeraamilisest materjalist kermisest; selles on metalliosakesed ühtlaselt jaotunud keraamilises või polümeerses alusmaterjalis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lembit Abo. Elektroonikakomponendid. Tallinn 1997, lk 154‒155.
  • "Tehnikaleksikon" Valgus, Tallinn 1981