Muusikafilosoofia

Muusikafilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb muusikat puudutavate fundamentaalsete küsimustega. Sellel on palju puutepunkte metafüüsika ja esteetikaga.

Mõned peamised küsimused, millele muusikafilosoofia vastuseid otsib, on järgmised.

• Kuidas defineerida muusika mõistet? Mis on tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et pidada midagi muusikaks?
• Missugune on muusika ja meele suhe?
• Mida räägib muusikaajalugu maailma kohta?
• Mis ühendab muusikat ja emotsiooni?
• Mis on tähenduse mõiste muusika kontekstis?

Filosoofilised probleemid

Muusika definitsioon

Üks peamisi muusika definitsioone on "organiseeritud heli". Selline määratlus on aga liiga lai. Paljusid organiseeritud heli vorme, nagu inimkõne või äratuskella helin, ei peeta tavaliselt muusikaks.

Varasemad filosoofid on defineerinud muusikat kui organiseeritud toonide kogumit. Selline määratlus on liiga kitsas, sest paljud muusikaliigid, nagu rütmiline ja mittetonaalne muusika, ei kasuta eri toone. Muusika fundamentaalsetele aspektidele osutamiseks on palju viise, näiteks meloodia, harmoonia, rütm ja tämber. Siiski võib konkreetne muusika koosneda ainult loodushelide näidetest ning ambient-muusika looma- või loodushäältest. 20. sajandi avangardsed muusikanäited on olnud traditsioonilistele vaadetele suur väljakutse ning tekitanud vajaduse täpsustada muusika defineerimise karakteristikuid. Mõned ei pea selliseid uudseid vorme enam muusikaks, vaid helikunstiks.

Peamine 20. sajandi avangardse muusika looja oli John Cage. Tema teos "4'33"" testib seda, mis on muusika. Teoses istub (istuvad) helilooja(d) publiku ees 4 minutit ja 33 sekundit ega loo mitte ühtegi heli. Cage'i soov oli, et selle looks keskkond, mitte helilooja. Helid ümbritsevad meid igal pool ja ükski kontserdisaal pole kunagi täiesti vaikne. John Cage uskus, et iga heli võib pidada muusikaks, mistõttu kajastas ta seda ideed paljudes oma teostes.

Absoluutne vs. programmiline muusika

Absoluutne muusika (või ka abstraktne muusika) ei viita mitte millelegi ega oma eesmärki midagi öelda või edasi anda. Programmiline muusika kujutab muusikaliselt mõnda stseeni, kujutist või meeleolu ning ärgitab seeläbi kuulajas erinevaid emotsioone. Kuna absoluutsel muusikal puudub väline tähendus, tuletatakse see muusika essentsist. On vaieldud selle üle, kas olenemata intentsionaalsusest saab absoluutne muusika eksisteerida ning kas kõik muusika on loomuselt programmiline.

Romantismi ajal oli suur debatt selle üle, kust absoluutne instrumentaalmuusika pärineb. Richard Wagneri töö oli suuresti programmiline. Ta väitis, et seal, kus muusika ei saa minna kaugemale, tuleb sõna, sest sõna seisab kõrgemal kui toon. Friedrich Nietzsche, kes oli nii filosoof kui ka amatöörhelilooja, kirjutas palju Wagnerit kiitvaid kommentaare. Georg Wilhelm Friedrich Hegel läks veelgi kaugemale ning väitis, et instrumentaalne muusika ei ole rangelt võttes üldse kunst.

Johann Wolfgang von Goethe ning teised romantismiaegsed filosoofid ja absoluutse muusika pooldajad ei näinud muusikat pelgalt subjektiivse inimkeelena. Nad käsitlesid seda kui absoluutset transtsendentaalset vahendit, mis heidab pilgu ilu ja korra kõrgemasse valda. Mõned neist väljendasid ka spirituaalseid ühendusi muusikaga. Arthur Schopenhauer ütles oma raamatu "Maailm kui tahe ja kujutlus" (1819) neljandas osas, et muusika on elu mõistatuste lahendus. Olles kõigist kunstidest tähendusrikkaim, väljendab see elu sügavamaid mõtteid.

Tähendus ja eesmärk

Praegusel ajal arutatakse palju, kuidas saab muusika oma tähenduse. Muusikat saab interpreerida erineval moel, kuid leidub palju üldiseid emotsionaalseid karakteristikuid, mis on universaalsed. Inimesed seostavad kultuuritaustast lähtudes kindlaid helisid kindlate emotsioonidega. Mõned helitüübid on kujunenud kas meeldivaks või ebameeldivaks. Uurimused on näidanud, et näiteks madalad helid on rahustavamad ja lõõgastavamad (eeldatakse, et samasugused helid on emaüsas, kus laps areneb) ning kõrged ja tempokad helid tekitavad erutust. Siinkohal on tähtsad küsimused, kui palju tulenevad seosed muusikast endast ning kui palju kultuuritaustast. Neurobioloogias, evolutsioonipsühholoogias ja etnomusikoloogias on näha arengut, et leida neile küsimustele vastused.

Uuritakse ka seda, miks muusika üldse välja kujunes. Esimesed katsed vaadelda muusikat evolutsiooniteooria järgi tegi Charles Darwin. Ta on oma 1871. aastal ilmunud raamatus "The Descent of Man" öelnud: "Alguses omandasid inimkonna mees- ja naissoost eellased muusikalised helid ja rütmi selleks, et kütkestada vastassugupoolt." Ka praegusel ajal käib aktiivne muusikaevolutsiooni uurimine. Osa asitõenditest toetab Darwini hüpoteese kasutada muusikat paaritumiseks. Teised asitõendid viitavad sellele, et muusika oli varasemates kultuurides sotsiaalse elu ja suhtluse oluline osa.

Muusikaesteetika

Muusikaesteetika üks põhiküsimusi on: mis teeb muusika kuulajale meeldivaks? Vaated hea muusika kohta on sajandite jooksul märgatavalt muutunud peamiselt uute muusikaliste voogude populariseerumise ja vanade hääbumise tõttu. Vaadete muutumine näitab inimese kultuurilist sõltuvust, mis tuleneb võimest muusikat interpreteerida ja nautida. Oluline vahe on ka süvamuusikal ja popmuusikal. Popmuusika on mõeldud massidele ning see sõltub väga kultuurist ja ajajärgust. Süvamuusikat viljeletakse väiksemates gruppides. Süvamuusika tõeliseks hindamiseks on vaja seda enne õppida. Piirid süva- ja popmuusika vahel muutuvad kogu aeg ning on tihtipeale arutluste keskpunktis.

Kirjandus

• Kivy, P. "Introduction to the Philosophy of Music". Hackett Publishing, 1989.
• Budd, M. "Music and the Expression of Emotion". Journal of Aesthetic Education, Vol. 23, No. 3 (Autumn, 1989), pp. 19–29.
• Goehr, L. "The Imaginary Museum of Musical Works". An Essay in the Philosophy of Music' Oxford, 1992/2007.
• Scruton, R. "The Aesthetics of Music". Oxford University Press, 1997.

Välislingid

• Philosophy of Music from the Stanford Encyclopedia of Philosophy.