Muusikafilosoofia

Allikas: Vikipeedia

Muusikafilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb fundamentaalsete küsimustega, mis puudutavad muusikat. Muusikafilosoofial on palju puutepunkte metafüüsika ja esteetikaga.

Mõned peamised muusikafilosoofia küsimused:

  • Mis on muusika definitsioon? Mis on tarvilikud ja piisavad tingimused selleks, et pidada midagi muusikaks?
  • Milline on muusika ja meele vaheline suhe?
  • Mida räägib meile muusikaajalugu maailma kohta?
  • Mis ühendab muusikat ja emotsiooni?
  • Mis on tähenduse mõiste muusika kontekstis?

Filosoofilised probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muusika definitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks peamisi definitsioone muusikale on "organiseeritud heli". Kuid see definitsioon on ebarahuldav, kuna see on liiga lai. On palju erinevaid organiseeritud heli vorme, mida üldiselt ei peeta muusikaks nagu näiteks inimkõne või äratuskella helin.

Varasemad filosoofid on defineerinud muusikat kui organiseeritud toonide kogumit, kuid selline definitsioon oleks liiga kitsas, sest on palju muusikaliike, mis ei kasuta erinevaid toone. Rütmiline ja mittetonaalne muusika on headeks näideteks. On mitmeid erinevaid viise osutada muusika fundamentaalsetele aspektidele, näiteks meloodia, harmoonia, rütm ja tämber. Siiski võib näiteks konkreetne muusika koosneda ainult erinevate helide näidetetest looduses. Ambient muusika võib koosneda loomade või looduse häältest. Sellised avangardsed muusikanäited 20. sajandil on olnud suureks katsumuseks traditsioonilistele vaadetele muusikast, tekitades vajaduse muusika defineerimise karakteristikuid täpsustada. Mõned inimesed ei pea selliseid uusdseid muusikavorme enam muusikaks vaid kategoriseerivad selle helikunsti alla.

Peamine 20. sajandi avangardse muusika looja oli John Cage. Tema teos 4`33 on testiks sellele, mis on muusika. Selles teoses istub helilooja(d) publiku ees 4 minutit ja 33 sekundit ning ei loo mitte ühtegi heli. Cage sooviks oli, et teos ei oleks mitte loodud helilooja poolt, vaid ümbritseva keskkonna poolt. Lõppude lõpuks ümbritsevad meid igal pool helid ja ükski kontserdihall pole kunagi täiesti vaikne. John Cage uskus, et iga heli võib pidada muusikaks ja see idee on tema toestes paljugi kajastunud..[1]

Absoluutne muusika vs programmiline muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Absoluutne muusika (või mõnikord abstraktne muusika) on muusika, mis ei viita mitte millelegi ja erinevalt programmilisest muusikast ei oma eesmärki midagi öelda või edasi anda. Programmiline muusika aga ärgitab kuulajas erinevaid emotsioone, kujutades muusikaalselt mõnd stseeni, kujutist või meelolu. Kuna absoluutne muusika ei oma mingisugust välist tähendust, siis see tähendus tuletatakse muusika essentsist endast. On vaidlused, et kas absoluutne muusika saab eksisteerida ja kas kõik muusika on oma loomuselt programmiline, olenemata intentsionaalsusest.

Romantismi ajal oli suur debatt selle üle, kust absoluutne instrumentaalmuusika pärit on. Richard Wagneri töö oli suuresti programmiline ja ta ütles, et seal, kus muusika ei saa minna kaugemale tuleb sõna, sõna seisab kõrgemal kui toon. Friedrich Nietzsche kirjutas palju kiitvaid kommentaare Wagneri kohta ja oli ise lisaks filosoofile ka amatöörhelilooja.[2] Georg Wilhelm Friedrich Hegel läks nii kaugele ja väitis, et instrumentaalne muusika ei ole rangelt võttes üldse kunst.[viide?]

Teised romantismiaegsed filosoofid ja absoluutse muusika pooldajad nagu Johann Wolfgang von Goethe ei näinud muusikat pelgalt subjektiivse „inimkeelena“, vaid absoluutse transtsendentaalse vahendina, heitmaks pilku ilu ja korra kõrgemasse valda. Mõned väljendasid spirituaalseid ühendusi muusikaga. Oma neljandas osas "Maailm kui tahe ja kujutlus" (1819), Arthur Schopenhauer ütles et muusika on elu mõistatuste lahenduseks. Kõikidest kunstidest kõige tähendusrikkam, väljendab muusika elu sügavamaid mõtteid.

Tähendus ja eesmärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegusel ajal arutatakse palju, kuidas muusika saab oma tähenduse. Muidugi saab muusikat interpreerida erineval moel, aga leidub siiski palju üldiseid emotsionaalseid karakteristikuid, mis paistavad olevat universaalsed muusikas. Inimesed seostavad teatud helisid teatud emotsioonidega põhinedes kultuurilisele taustale, kuid mõned helitüübid on aga loomulikku rada pidi välja kujunenud kas meeldivana või ebameeldivana mõjuvaks. Näiteks on uurimused näidanud, et madala kõrgusega helid on rohkem rahustavad ja lõõgastavad (eeldatakse, et samasugused helid on emaüsas, kus laps areneb) samas kõrged ja tempokad helid külvavad erutust. Tähtis küsimus on siin see, kui palju need seosed tulevad muusikast endast ja kui palju on tegemist kultuurilise taustaga. Neurobioloogia, evolutsioonipsühholoogia ja etnomusikoloogia valdkondades liigutakse vaikselt nendele küsimustele vastamise poole.

Samuti uuritakse, miks muusika üldse välja kujunes. Esimesed katsed vaadelda muusikat evolutsiooniteooria järgi tegi Charles Darwin kes ütles aastal 1871 oma raamatusThe Descent of Man, "Alguses omandasid inimkonna mees- ja naissoost eellased muusikalised helid ja rütmi selleks, et kütkestada vastassugupoolt." Praegusel ajal käib aktiivne uurimus muusikaevolutsioonist, kus osad asitõendid toetavad Darwini hüpoteese, et muusikat kasutati paaritumiseks ja teised asitõendid viitavad, et muusika oli varasemates kultuurides oluline osa sotsiaalsest elust ja suhtlemisest.


Muusikaesteetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muusikaesteetika üks põhiküsimusi on: mis teeb muusika meeldivaks kuulajale? Vaated, milline on hea muusika, on sajandite jooksul märgatavalt muutunud, kui uued muusikalised vood on muutunud populaarseks ja vanad jällegi hääbunud. See näitab inimese kultuurilist sõltuvust selles, mis puudutab tema võimet muusikat interpreteerida ja nautida. Üks tähtis vahe on süvamuusikal ja popmuusikal. Popmuusika on massidele mõeldud muusika ja on väga sõltuv kultuurist ja vastavast ajajärgust. Süvamuusikat viljeletakse väiksemates gruppides ja seda tuleb enne õppida, et seda tõeliselt hinnata. Täpsed piirid süvamuusika ja popmuusika vahel muutuvad kogu aeg ja on tihtipeale arutluste keskpunktis.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gutmann, Peter (1999). "John Cage and the Avant-Garde: The Sounds of Silence". Vaadatud 4.04.2007.
  2. "Nietzsche and Music". Vaadatud 17 May 2011.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kivy, P: Introduction to the Philosophy of Music, Hackett Publishing, 1989.
  • Malcolm Budd: "Music and the Expression of Emotion", Journal of Aesthetic Education, Vol. 23, No. 3 (Autumn, 1989), pp. 19–29.
  • Goehr, Lydia. 'The Imaginary Museum of Musical Works. An Essay in the Philosophy of Music' Oxford, 1992/2007.
  • Scruton, R: The Aesthetics of Music, Oxford University Press, 1997.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]