Eesti mustlased
 | |
| Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad | |
|---|---|
 Eesti | 676-1500 |
Eesti mustlased ehk Eesti romad on romade rahvusvähemus Eestis.
Eri andmetel elab Eestis ligikaudu 550–1500 romat, suurimad romade kogukonnad paiknevad Harjumaal, Tartumaal, Valgamaal, Ida-Virumaal, Pärnumaal ja Raplamaal.
Suurem osa ajaloolisest Eesti mustlaskogukonnast hävitati teise maailmasõja aegsete repressioonide käigus ning enamik Eestis tänapäeval elavatest romadest rändas Eestisse sisse Lätist ja Venemaalt Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal (1944–1991).[1]
Ka tänapäeval jagunevad Eestis elavad romad kolme rühma: eesti romadeks, läti romadeks ja vene romadeks.[2] Eesti romasid esindavad Eestis mitmed romade ühingud.[3]
Nimetus eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keeles kasutatakse nimetusi romad ja mustlased rööpnimedena. Eesti romade endi eelistus on kasutada nimekuju roma, "mustlaseks" kutsumist peavad mitmed Eesti romad solvavaks (kuigi mitmed Eesti romad on ka mõiste "mustlased" omaks võtnud).[1][4] Ka Euroopa Nõukogu soovitab kasutada romade omanimesid roma, sinti või kale ning rahvusvahelises ja ametlikus kontekstis eelistatakse kasutada terminit roma.[2][5]
Mustlaste nimetus eesti keeles on peamiselt seotud tumedama nahavärviga kohalike elanikega võrreldes, kuid mõistel on ka kõrvaltähendus, mis osutab räpasusele ja mustusele. Eesti institutsioonidel puudub täielik üksmeel, kumba terminit rakendada. Eesti Keele Instituudi väitel puudub tänapäeval "mustlase" mõistel halvustav alatoon ja termin on neutraalne. Eesti Inimõiguste Instituudi väitel ei ole "mustlane" neutraalne mõiste ning selle asemel tuleks öelda roma.[5] Mõisted „mustlased” ja „romad” esinevad paralleelselt ka Eestis tegutsevate mustlaskultuuri ühingute nimedes. Sama tüve kasutavas soome keeles loobuti sõnast mustalaiset 1992. aastal ja tänapäeval kasutatakse ametlikes tekstides sõna romad.[1]
Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti romakogukond koosneb kolmest rühmast kolme rühmast: eesti romad, läti romad ja vene romad. Eesti romadeks peetakse Laiuse romasid (omanimetus Lajenge), kes ajalooliselt elasid Laiuse vallas, olid suhteliselt paiksed ning kellel olid segaabielud eestlastega tavalised ja eesti keel tihti teada. Eesti romad hävinesid Saksa okupatsiooni ajal peaaegu täielikult.[1][6] Läti romad paiknesid ajalooliselt endise Liivimaa kubermangu aladel. Vene romad elasid ajalooliselt peamiselt Narva ja Petseri kandis. Tänapäeva Eesti romad on peamiselt läti ja vene romade järglased, kuigi tänapäeval ei ole määratlus enam väga range ja põlvkondade kaupa Eestis elanud läti ja vene romad on hakanud end samamoodi eesti romadena identifitseerima.[6]
Rahvaloenduse andmetel pole romade arv Eestis kunagi ületanud tuhandet. Kuid Eesti romadega tegelenud uurijad möönavad, et tõenäoliselt on romade arv tegelikult suurem kui paberil, sest romadel on komme rännata ringi ning võimalusel varjata madala sotsiaalse staatuse, tagakiusamise ja stereotüüpide tõttu oma rahvust.[1][6] Uurijad peavad võimalikuks, et romasid elab Eestis tegelikult kuni kaks korda rohkem, kui väljendub rahvaloendustel.[2]
Eesti romade arv on üks Euroopa Liidu väiksemaid – vaid Luksemburgis ja Küprosel on romasid vähem kui Eestis. 2011. aasta rahvaloenduse järgi räägib 70% Eesti romadest emakeelena mustlaskeelt.[7] Laiuse nüüdseks väljasurnud mustlasmurre oli erinev Venemaa ja Läti mustlasrühmade murdest, mis omavahel on lähisugulased.[6] Rändavaid mustlasi selle sõna klassikalises tähenduses Eesti territooriumil enam ei ole. Roma kogukond asetseb eesti ühiskonna n-ö ääremaal – nad on tõrjutud ning nende suhtes on rohkem eelarvamusi. Võrreldes teiste rahvusvähemustega on roma kogukond Eestis vaesem, kuna nende liikmete hulgas on kõrge töötuse tase ja noorte seas on sage raskete tingimuste tõttu kooli katkestamine.[2]
| 1897 | 1934 | 1959 | 1970 | 1979 | 1989 | 2000[1] | 2011[7] | 2021[8] |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 154 | 766 | 366 | 438 | 529 | 665 | 542 | 482 | 676 |
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene teade mustlastest Eestis pärineb Tallinna Rae turbekirjas 23. mail 1533, mil Saksamaalt Rottenbergist saabunud mustlastele Clawes ja Christoffer von Rottenberchile anti Tallinnas turve. Ühe allika kohaselt pidi Clawes koguma enda kaitseks tõendeid, kuna ta olla löönud oma lellepoja Christofferi surnuks.[3] Soome arhiividest leiab märke Eestist Soome saabunud mustlaste kohta aga juba 1515. aastast.[6] Siiani pole andmeid selle kohta, kas 16. sajandil oli mustlaste asustus Eestis alaline või oli Tallinn vaid üks mustlaste peatuse kaubateel.[1]
Püsivalt ilmusid mustlased Eestisse 17. sajandil.[2] Mustlased tulid Eestisse peamiselt Rootsist ja Soomest, kuid ka Poolast ning Venemaalt. Arvatavasti oli mustlaste ränne Eesti aladele seotud soodsamate majanduslike tingimuste ja sallivama elukeskkonna otsingutega. Vene võimuperioodil piirati Eesti mustlaskogukonna vabadusi. 1748. aastal kehtestati Venemaa keisririigis mustlastele range keeld ilma loata Tallinna siseneda. Riiki saabunud mustlaseid jälitati ning tihti saadeti nad riigist välja.[1]
Laiuse mustlased[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Laiuse mustlased
Vene keisri Nikolai I käsul sunniti Eesti aladel elavad mustlased 1841. aastal Laiuse valda ümber asuma ning valda asustati ümber 44 mustlast. Tõenäoliselt elas Laiusel mustlaseid juba enne, aga konkreetne põhjus just Laiusele mustlaste ümberasustamine korraldada pole teada. Laiusel koondusid mustlased peamiselt Raaduvere külla. Ühte kohta koondamine aitas võimudel omandada paremat ülevaadet mustlaste asustusest, piirata nende rännet ja sundida neid paiksema eluviisi kasuks otsustama. Sellele lisaks muutsid mustlaste eluviisi paiksemad ajutised passid ehk avitsad, mida väljastati 3-12 kuuks. Passidega seotud õigused olid seotud vallale makstava pearahaga, mis motiveeris Laiuse mustlasi jääma paiksemaks.[1]
20. sajandi alguseks olid Laiuse mustlased tugevalt seotud kohaliku eluga. Mustlasperekonnad olid saanud omad nimed ning mustlased valisid endi seast kohtumeest, kelle ülesandeks oli jälgida maksude tasumist vallale. Laiusel elasid ka kuus ajaloolist Eesti mustlasperekonda, kes olid nimeks saanud Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni ja Welberk. Laiuse mustlased tegid ümbruskonna taludes lihtsamaid töid, liikusid ringi laatadel, andsid kontserte. Mehed kauplesid hobustega, naised tegelesid ennustamisega. Enamik Laiuse mustlastest kõneles ka eesti keelt ning nende endi keel oli eesti keele mõjutustega.[1][6]
Mustlased Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]
Maailmasõdade vahelisel ajal Eesti mustlaskogukond kasvas ja enne teist maailmasõda elas Eestis umbes 800–1000 mustlast, kes jagunesid kolme rühma: Rootsi võimu perioodil Rootsist ja Soomest saabunud Laiuse mustlased, läti romad ja vene romad.[1] Laiuse mustlased olid eestlastega lõimunud kõige enam. Läti romad paiknesid endise Liivimaa piires ja moodustasid toonastest Eesti mustlastest enamuse. Vene romad elasid peamiselt Narva ja Petseri kandis. Kõik kolm mustlaste rühma tunnustasid teineteist mustlastena ja olid üksteisega tihedalt seotud nii ühiste rändamiste, laatadel kokkusaamiste kui ka abiellumiste kaudu.[6] Laiuse mustlasmurre oli aga väga erinev Venemaa ja Läti mustlasrühmade murdest (mis omavahel on lähisugulased) ning raske oli eri kogukondade liikmetel teineteisest raske aru saada.[2]
Genotsiid mustlaste vastu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1941–1943 hukkus enamik Eesti mustlastest Saksa koonduslaagrites.[9] 1941. aastal okupeeris Saksamaa Eesti ning okupatsioonivõimud arreteerisid kõigepealt rändavad mustlased ja hiljem ka paiksed mustlased, kes paigutati koonduslaagritesse, kus valdav enamus neist hukkus. Ajalooliste Eesti mustlasperekondade järeltulijaid on alles jäänud äärmiselt vähe, kuna Laiuse mustlaskogukond hävis okupatsiooni ajal täielikult.[1]
Uurimine ja kajastus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti romasid ja mustlaskeelt on uurinud keeleteadlane Paul Ariste. Temalt on ilmunud sel teemal ligi poolsada artiklit,[3] samuti 1940. aastal monograafia "Laiuse mustlased" ning postuumne artiklikogumik "Mustlaste raamat". Ariste tegevust kajastab Madis Arukase 2001. aastal valminud film "Paul Ariste kaks armastust: vadjalased ja mustlased". 2010. aastal valmis režissöör Vahur Laiapea film Eesti mustlastest "Mustlase missioon".
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Margaret Tali; Kersti Kollom; Mari-Liis Velberg (2007). "Naised Eesti mustlaskogukondades: uurimuse aruanne" (PDF). Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut: Kodanikeühiskonna Uurimis- ja Arenduskeskus.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kati Arak, Kristina Avdonina, Eva Kuslap, Mairi Kruuts, Kerli Kõiv, Eve Miilits, Kadri-Ann Mänd, Karolin Tohv, Klarica Topper, Kristi Õunap (2013). "Eesti roma (mustlaste) elanikkonna olukord ja loimumise vajadus" (PDF). Tartu Ülikool.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 Aili Künstler (20.05.2010). "PEALELEND: Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor, Tartu ülikooli professor". Sirp. Intervjuu filmi "Mustlase missioon" teemal.
- ↑ "Mustlased ehk romad ja teised rahvad". EKI. 28.06.2010.
- ↑ 5,0 5,1 Vahur Koorits. "Inimõiguslased: "mustlase" asemel tuleb öelda "roma"". EPL, 29. mai 2013 (vaadatud 29. mail 2013)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Anette Ross; Eva-Liisa Roht-Yilmaz (01.11.2019). "Romad Eestis: minevik ja tänapäev". Horisont.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 Ene-Margit Tiit (2014). "Eesti rahvastik: hinnatud ja loetud" (PDF). Statistikaamet. 178.
- ↑ "Rahvastiku demograafilised ja etno-kultuurilised näitajad: Elanike jaotus rahvuse alusel". Statistikaamet. Vaadatud 21.12.2022.
- ↑ "Eesti ajalugu VI" Tartu, 2005, lk 203.