Must belladonna

Allikas: Vikipeedia
Must belladonna
Atropa belladonna - Köhler–s Medizinal-Pflanzen-018.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond: Maavitsalised Solanaceae
Perekond: Belladonna Atropa
Liik: Must belladonna
Ladinakeelne nimetus
Atropa belladonna
Linnaeus
Karumustika marjad

Must belladonna ehk karumustikas (Atropa belladonna) on mitmeaastane taim maavitsaliste sugukonnast.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must belladonna kasvab varjulistes mägimetsades ja on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. [1]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks ning selle ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Must belladonna õitseb juunis ja juulis. Taime vili on must läikiv mari. [1]

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must belladonna kuulub mürktaimede hulka. Taime osad on väga toksilised. Musta belladonna lehed ja viljad sisaldavad surmava toimega mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et karumustika marju süües võib hulluks minna. Täiskasvanu puhul on surmavaks annuseks 10–20 marja ja lastel 3–4 marja. Lehtede ohtlik annus algab 5 grammist ja juurtel 10 grammist droogist.[2] Isegi karumustika mahla hõõrumine nahale kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, mistõttu kasutati seda keskajaegsetel nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida [1]

Mürgistusnähud ja esmaabi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti: suukuivus, janu, nahapunetus, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga hallutsinatsioonid, joobesarnane seisund lõbususe ja naerupuhangutega, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda umbes 0,5 grammi söepulbrit (segatult 1 klaasi leige veega) 1 kilogrammi kehakaalu kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.[1]

Saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droogina kasutatakse:

  • lehti, ürti (Belladonnae folium et herba)
  • juuri (Belladonnae radix).

Lehtedest eraldatavat tropaanalkaloidi skopolamiin kasutatakse ka psühhiaatrias.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

See väga mürgine taim on ajaloos tähtsat rolli mänginud. Šoti kuningas Duncan, kes 1048. aastal kuningas Sveni juhitud taani viikingitelt lüüa sai, tõmbus oma sõjaväega Perthi linna, mis sattus taanlaste piiramisrõngasse. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Et tõendada head tahet, saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis oli mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased surid, ülejäänud jooksid segastena ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, seal hulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nielsen, H., 1990, Mürktaimed, Tallinn "Valgus", lk 129-130
  2. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 119, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  3. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 118, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010