Must belladonna
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
| Must belladonna | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Atropa belladonna Linnaeus |
Must belladonna ehk karumustikas (Atropa belladonna) on mitmeaastane taim maavitsaliste sugukonnast.
Sisukord |
Levik [muuda]
Taim kasvab varjukates mägimetsades. On levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Ameerikas Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. [1]
Kirjeldus [muuda]
Kasvab kuni 1,5 m kõrguseks, taime mille ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Õitseb juunis, juulis. Vili on läikiv must mari. [1]
Mürgisus [muuda]
Must belladonna on väga mürgine. Tema lehed ja viljad sisaldavad surmava toimega mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et marju süües võib hulluks minna. Surmav annus on 10 - 20 marja (lastel 3-4). Isegi naha hõõrumine karumustika mahlaga kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, asjaolu, mida kasutati keskajal nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida [1]
Mürgistusnähud ja esmaabi [muuda]
Nähud ilmnevad kiiresti: Suukuivus, naha punetus, janu, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga varjundiga hallutsinatsioonid, joobesarnane seisund lõbususe ja naerupuhangutega, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda söepulbrit, umbes 0,5 grammi 1 kilogrammi kehakaalu kohta, segatud 1 klaasi leige vee kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.[1]
Ajalugu [muuda]
See väga mürgine taim on etendanud tähtsat osa ajaloos. Näiteks Šoti kuningas Duncan oli pärast 1048. aasta lüüasaamist taani viikingitelt, keda juhtis kuningas Sven, oma sõjaväega tagasitõmbunud Perthi linna, mida taanlased piirasid. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Et tõendada head tahet, saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis oli mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased suikusid surmaunne, ülejäänud jooksid segastena ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, seal hulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.[1]
