Must belladonna

Allikas: Vikipeedia
Must belladonna
Atropa belladonna - Köhler–s Medizinal-Pflanzen-018.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond: Maavitsalised Solanaceae
Perekond: Belladonna Atropa
Liik: Must belladonna
Ladinakeelne nimetus
Atropa belladonna
Linnaeus
Karumustika marjad

Must belladonna ehk karumustikas (Atropa belladonna) on mitmeaastane taim maavitsaliste sugukonnast.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim kasvab varjukates mägimetsades. On levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Ameerikas Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. [1]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab kuni 1,5 m kõrguseks, taime mille ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Õitseb juunis, juulis. Vili on läikiv must mari. [1]

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Must belladonna on inimeste suhtes mürktaimena liigitatav - taim ja tema osad on väga toksilised. Tema lehed ja viljad sisaldavad surmava toimega mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et marju süües võib hulluks minna. Surmav annus täiskasvanutel võib-olla 10 - 20 marja ja lastel 3-4 marja, lehtede ohtlik annus 5 gr ja juurtel 10 grammist droogist.[2] Isegi naha hõõrumine karumustika mahlaga kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, asjaolu, mida kasutati keskajal nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida [1]

Mürgistusnähud ja esmaabi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nähud ilmnevad kiiresti: Suukuivus, naha punetus, janu, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga varjundiga hallutsinatsioonid, joobesarnane seisund lõbususe ja naerupuhangutega, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda söepulbrit, umbes 0,5 grammi 1 kilogrammi kehakaalu kohta, segatud 1 klaasi leige vee kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.[1]

Saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droogina kasutatakse:

  • lehed,ürt (Belladonnae folium et herba)
  • juured (Belladonnae radix).

Lehtedest eraldatavat tropaanalkaloidi skopolamiin kasutatakse ka psühhiaatrias.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

See väga mürgine taim on etendanud tähtsat osa ajaloos. Näiteks Šoti kuningas Duncan oli pärast 1048. aasta lüüasaamist taani viikingitelt, keda juhtis kuningas Sven, oma sõjaväega tagasitõmbunud Perthi linna, mida taanlased piirasid. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Et tõendada head tahet, saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis oli mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased suikusid surmaunne, ülejäänud jooksid segastena ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, seal hulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nielsen, H., 1990, Mürktaimed, Tallinn "Valgus", lk 129-130
  2. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 119, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  3. Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 118, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010