Muraka raba
|
See artikkel räägib märgalast Alutaguse vallas; Türi vallas asuva soo kohta vaata Muraka soo. |
Muraka raba (ka Muraka soostik) laiub Ida-Viru maakonnas Alutaguse ja Lüganuse vallas, Rannapungerja ning Purtse jõe veelahkmel. Sageli käsitletakse Muraka raba koos Ratva rabaga – Muraka-Ratva soostikuna.
Soostikku kuulub neli tuntumat (Muraka, Ratva, Seli ja Virunurme) ning mitu väiksemat rabamassiivi. Ühtekokku on Muraka soostikus seitse Ida-Eesti tüüpi kumerat rabalaama.[1][2]
Soo pindala on 12 793 hektarit, millest turbamaardlat on 10 700 hektarit. Soostikus on madalsoolasundit 8168 ha, siirdesoolasundit 500 ha, raba-segalasundit 1341 ha ja rabalasundit 2784 ha.[1]
Soostik toitub sademetest ja moreeniveest, eesvooluks on Tagajõgi, Roostoja, Mäetaguse jõgi ja Ojamaa jõgi.[1]
Muraka soomassiiv koosneb 60% ulatuses rabadest.
Raba territoorium piirneb peaaegu igas küljes metsaga, kirdes Ratva rabaga ja põhjas Lipu sooga.
Muraka rabas kasvab mitmeid harvaesinevaid taimekooslusi ja -liike, näiteks sinine emajuur.
Soostiku teke[muuda | muuda lähteteksti]
Muraka soostik on tekkinud Peipsi nõos, kunagise järve põhjas. Pärast mandrijää taandumist hakkasid nõgu täitnud jäänukjärved vähehaaval kinni kasvama ning 9000 – 10 000 aastat tagasi moodustusid neist ulatuslikud madalsood. Pronksiaja alguseks oli soostik jõudnud raba arengujärku. Pärast soode piiride laienemist ning naabersoode liitumist kujunes liigestunud piiriga, rohketest rabalaamadest koosnev ulatuslik sooala. Rabasid eraldavad üksteisest kas märed või siirde- ja madalsootüüpi õõtsiksood.[3]
Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Soostiku aluspõhi koosneb Ülem-Ordoviitsiumi lubjakivist, mida katavad alluviaalsed ja järvesetted. Setete tüsedus jääb kümne meetri piiresse, lääneosas on see üks kuni kaks, paiguti vaid pool meetrit. Soopinna keskel ulatub kõrgeim punkt 56–57 meetrit üle merepinna. Mineraalse aluspõhja kõige kõrgem punkt (52–54 m üle merepinna) paikneb Kaasiksaare lähistel. Turbakiht soostiku keskosas on kuni 5–7 meetrit, äärealadel ulatub see vaid paari meetrini.[3]
Vetevõrk[muuda | muuda lähteteksti]
Vetevõrk koosneb mitmetest laugastest ja veevoolusoontest ning soostikus on ka arvukalt rabasaari. Ratva rabas on samanimeline jäänukjärv.[2]
Soostiku lõunaosas on valdavaks puis- ja laukaraba, põhjaosas domineerivad lodualad ning vesised lagerabad. Laugaste suurim läbimõõt on kuni 400 meetrit, enamasti on see siiski 20–40 m, sügavus võib ulatuda 1–3 meetrini. Pardilaukad, Ilusa ja Iissaare laukad on laugastikest kõige suuremad. Ala keskosas nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed.[3]
Turvas[muuda | muuda lähteteksti]
Turvas lasub liival ja saviliival. Ratva järvest kagus esineb turba all järvemuda ehk jütjat. Kihi paksuseks on 1,34 meetrit, varu 0,86 miljonit m3.[1]
Soostiku keskel on turbalasundi paksus 5–7 meetrit.
Madalsoolasund[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuse-kase segametsaga madalsooalad asuvad soostiku põhjapoolses osas. Puissiirdesood on Seli ja Muraka raba servadel. Madalsoolasund võtab enda alla Arvila raba, Muraka, Ratva ja Seli soode põhjaosa ning Matkasoo õhukesed alad. Lasundi moodustavad keskmiselt ja hästilagunenud (29–40%) puu-, puu-tarna- või tarna-sfagnumiturvas.[1]
Siirdesoolasund[muuda | muuda lähteteksti]
Siirdesoo levib peamiselt Muraka soostiku lõunaosas, Seli ida- ning Ratva loode- ja edelaosas. Ratva järve lähedal katab siirdesoolasundi pindmist osa vähelagunenud sfagnumiturvas. Lasundi põhiosa koosneb sfagnumirohkest keskmiselt lagunenud siirde- ja sügavamal madalsooturbast.[1]
Rabasegalasund[muuda | muuda lähteteksti]
Rabasegalasund esineb kitsapiirilise vöötmena raba servas, enam Seli kirdeosas, Ratva kirde- ja edelaosas ning Muraka põhjaosas. Lasundi moodustavad vähelagunenud raba sfagnumi- ning madalsoo tarna- ja siirdesoo tarnaturvas.[1]
Rabalasund[muuda | muuda lähteteksti]
Rabalasund hõlmab alad soostiku keskel ning koosneb ülemises osas vähelagunenud fuskumi-, kompleks- ja meediumiturbast. Rabaturbad lasuvad puiduvaestel keskmiselt lagunenud või puitusisaldavail siirdesooturbail.[1]
Turbamaardla põhinäitajad[muuda | muuda lähteteksti]
| Põhinäitajad | Passiivne reservvaru | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Madalsoolasund | Siirdesoolasund | Rabasegalasund | Rabalasund | |||
| Kütteturvas | Kütteturvas | Kütteturvas | Alusturvas | Kütteturvas | Kokku | |
| Pindala, ha | 2999 | 499 | 1341 | 2784 | 5861 | 5861 |
| Keskmine paksus, m | 1,97 | 2,99 | 2,21 | 1,29 | 2,1 | 3,79 |
| Maksimaalne paksus, m | 3 | 6,8 | 5,9 | 4,75 | 3,1 | 6,9 |
| Lagunemisaste, % | 32 | 28 | 26 | 11 | 23 | 18 |
| Looduslik niiskus, % | 91 | 93 | 93 | 94 | 92 | 93 |
| Tuhasus, % | 3,7 | 2,9 | 2,7 | 1,4 | 2,7 | 2,2 |
| Varu, mln t | 10,65 | 2,14 | 4,24 | 9,12 | 18,2 | 27,35 |
Kaitsmine[muuda | muuda lähteteksti]
1957. aastal võeti raba kaitse alla (Muraka raba botaanilis-zooloogilise keelualana) ning 1981. aastal sai sellest üks kolmekümnest sookaitsealast. Hiljem on Muraka looduskaitseala piire korrigeeritud.
Muraka looduskaitseala on tähtis geoloogilisest, hüdrogeoloogilisest ja veekaitselisest seisukohast. Looduskaitsealal asub Kotka matkarada ja vaatetorn.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Orru, M. 1995. Eesti turbasood: teatmik. Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Kink, H. 2006. Veeobjektid “Eesti ürglooduse raamatus”. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Müür, R. 2003. Muraka looduskaitseala. Eesti Loodus 11/2003. http://www.eestiloodus.ee/artikkel523_516.html