Mulje

Allikas: Vikipeedia

Mulje ehk impressiooni all mõistetakse filosoofias esmast ja vahetut teadvusesisu vastandina teisestele mälupiltidele.

Hume[muuda | muuda lähteteksti]

Eristus muljete ja ideede vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "Treatise of Human Nature" eristab David Hume muljeid (impressions) ja ideesid (ideas).

Muljeteks nimetab Hume neid tajumusi, mis on kõige jõulisemad ja elavamad ning eeldatavasti vastavad teadvusse jõudnud otsestele mõjutustele. Need on kõik aistingud, kired ja emotsioonid, nii nagu nad kõigepealt inimese hinge jõuavad. Ideed on aga muljete ähmased kujutised (faint images) mõtlemises, st ajapikku nõrgenevad mälestused saadud muljetest. Tavaliselt on ideed ja muljed kergesti eristatavad, kuid unes, palavikus, hullumeelsuse puhul ja väga tugevate emotsioonide puhul võivad ideed olla üsna lähedal muljetele. Mõnikord jälle on muljed nii ebamäärased, et neid on raske eristada ideedest. Hume teeb siinkohal järgmise märkuse: "Ma kasutan siin neid termineid "mulje" ja "idee" tavapärasest väga erinevas tähenduses ning loodan, et mulle lubatakse see vabadus. Võib-olla ma hoopis annan sõnale "idee" tagasi algse tähenduse, mille hr Locke on temalt moonutades ära võtnud, pannes ta tähistama kõiki meie tajumusi. Mulje all ei pea ma silmas mitte viisi, kuidas meie elavad tajumused hinges tekitatakse, vaid üksnes tajumusi endid; selle jaoks ei ole inglise ega üheski teises mulle tuttavas keeles eraldi nime."

Liht- ja liitmuljed[muuda | muuda lähteteksti]

Nii muljed kui ka ideed jagunevad lihtsateks ja liitseteks. Lihttajumustes ei saa olla eristamist ega lahutamist. Liittajumused on osadeks eristatavad.

Muljed ja ideed on väga sarnased, kui mitte arvestada nende jõu ja elavuse astet. Ideed on muljete peegeldused või koopiad: kõik tajumused on kahekordsed, ilmnedes nii muljete kui ka ideedena.

Paljudel liitideedel pole aga kunagi olnud nendele vastavaid muljeid ja paljudele liitmuljetele ei tule kunagi täpseid koopiaid ideede näol, sest inimese fantaasial on võime ideid omavahel vabalt seostada, ka nii, et vastav liitmulje faktiliselt kunagi aset ei leia (nt "kimäär" võiks olla selline liitidee).

Igal lihtmuljel on aga Hume'i järgi sellega sarnanev lihtidee. Kõik meie lihtideed tulenevad esimesel ilmumisel neile vastavatest lihtmuljetest, mida nad täpselt kujutavad. Sellest pidevast koosesinemisest võib järeldada, et vastavate muljete ja ideede vahel on suur seos ning üks mõjutab teist märkimisväärselt. Niisugune pidev koosesinemine ei saa olla juhuslik, vaid tõestab, et kas muljed sõltuvad ideedest või ümberpöördult. Et lihtmuljed alati eelnevad lihtideedele, mitte ümberpöördult, siis muljed on ideede põhjused, mitte ümberpöördult.

Aistingu- ja refleksioonimuljed[muuda | muuda lähteteksti]

Muljed võib jaotada aistingumuljeteks ja refleksioonimuljeteks. Algselt tekivad hinges teadmata põhjustel aistingumuljed. Nende tõttu me tajume näiteks sooja või külma, janu või nälga ja naudingut või kannatust. Vaim võtab muljest koopia, mis jääb alles ka pärast mulje lakkamist. See koopia on idee. Kui see naudingu või kannatuse idee hinge tagasi tuleb, tekitab ta uued muljed – soovi või vastumeelsuse mulje, lootuse ja kartuse mulje. Neid muljeid võib nimetada refleksioonimuljeteks, sest nad tulenevad refleksioonist. Mälu ja kujutlusvõime kopeerivad neid muljeid, nii et tekivad ideed. Viimastest tekivad omakorda uued muljed ja ideed.

Refleksioonimuljed ainult eelnevad vastavatele ideedele, ent järgnevad aistingumuljetele ja tulenevad nendest.