Monoteletism

Monoteletism (ka monotelitism) on hereetiline kristoloogiline õpetus, mille kohaselt Kristusel on küll kaks loomust (jumalik loomus ja inimlik loomus; düofüsitism), kuid ainult üks tahe (thelēma; eesmärk, suunitlus). Selle õpetuse järgi on Kristus küll omaette isik, kuid tema tahe on Jumala poolt täielikult dikteeritud.

Selle õpetus töötas välja 7. sajandi alguses Bütsantsi keisri Herakleiose ülesandel Konstantinoopoli patriarh Sergios I, et lepitada Chalkedoni kirikukogul fikseeritud ortodoksset õpetust Kristuse kahest loomusest monofüsitismiga. See pidi võimaldama monofüsiitide tagasivõtmist ortodokssesse kirikusse, millest nad olid ekskommunitseeritud. Varem välja pakutud monoenergism ei olnud suutnud seda ülesannet täita.

Algul pooldasid monoteletismi idakiriku piiskopid ning ka paavst Honorius I. Monoteletismi vastustas eriti jõuliselt Maximos Usutunnistaja, samuti vastustas seda teiste seas Sophronios Jeruusalemmast. Monoteletismi ei tunnustanud paavst Johannes IV.

Vaidlused monotelismi üle olid nii ägedad, et aastal 648 andis keiser Konstans II välja edikti, mis keelas küsimuse edasise arutamise. Paavst Martinus I hülgas Lateraani sinodil 649 monoteletismi ning kuulutas ainsaks ortodoksseks õpetuseks düoteletistliku õpetuse Kristuse kahest tahtest ja kahest energiast (monoenergismi vastu). Keiser Konstans II laskis hiljem paavsti Konstantinoopolisse tuua, kõrvaldas ta ametist ning saatis ta pagendusse Chersonesosele (Krimmi). Samasugune saatus sai osaks Maximos Usutunnistajale. See tegi vaidlustele lõpu.

Kui 668 sai keisriks Konstantinos IV Pogonatos, algasid vaidlused taas. Keiser lükkas monoteletismi ametlikult tagasi. Aastal 680 toimus Roomas kohalik kirikukogu paavst Agatho juhtimisel. Agatho järgi on tahe loomuse omadus, nii et kui on kaks loomust, peab olema ka kaks tahet, ent inimlik tahe määrab end alati kooskõlas jumaliku ja kõigeväelise tahtega. Konstantinoopoli III kirikukogul (kuues oikumeeniline kirikukogu), mille Konstantinos IV kokku kutsus, mõisteti see õpetus 680 hereesiana hukka ning esitati tänini püsiv õpetus, et Kristuse kummagi loomuse juurde kuulub oma tahe ning inimlik tahe allub jumalikule tahtele. Antiookia patriarh Makarios ning surnud Konstantinoopoli patriarh Sergios I ja Rooma paavst Honorius I mõisteti ketseritena hukka.

Ka monofüsiidid ei aktsepteerinud monoteletismi.

Bütsantsis taaselustus monoteletism keiser Philippikos Bardanese valitsemisajal (711–713). See armeenia päritolu keiser tühistas esimese asjana III Konstantinoopoli kirikukogu otsused ja kuulutas monoteletismi ainsaks ortodoksseks õpetuseks. Kõrgemad ilmalikud ja vaenulikud aukandjad toetasid keisrit, kuid paavsti kuuria keeldus tavalistest austusavaldustest keisrile. Philippikos kukutati varsti.

Maroniidid loobusid monoteletismist 12. sajandil.

Vaata ka

• Monoenergism
• Monofüsitism
• Düafüsitism
• Miafüsitism

Kirjandus

• Friedrich Winkelmann. Der monenergetisch-monotheletische Streit (Berliner Byzantinische Studien 6), Frankfurt/Main 2001
• I. A. MacFarland. "Willing is not choosing": some anthropological implications of dyothelite Christology. – International Journal of Systematic Theology, 9, 2007, lk 3–23.
• Лебедев, А. П. Вселенские соборы VI, VII и VIII веков, СПб., изд. Олега Абышко, 2007.
• Cyril Hovorun. Action and Freedom: Christological Controversies in the Seventh Century, Leiden, Brill, 2008. (The Medieval Mediterranean, 77).

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud saksa, bulgaaria ja tšehhi Vikipeedia artiklit seisuga 25.10.2008.