Molyneux' probleem
Molyneux' probleem ehk Molyneux' küsimus on küsimus, kas pimedana sündinud inimene, kes kompimise teel eristab näiteks kera ja kuupi, suudaks neid nägijaks saades kohe nägemise abil eristada.
Küsimuse tõstatas esimesena William Molyneux 7. juuli 1688 kirjas John Locke'ile, inspireerituna Locke'i seisukohast, et kuju idee saab omandada ühe meele põhjal. Locke pani selle küsimuse "Essee inimarust" 1694. aastal ilmunud 2. trükki sisse. Probleemile pöörasid tähelepanu teiste seas George Berkeley, Gottfried Wilhelm Leibniz, Voltaire, Denis Diderot, Julien Offray de La Mettrie, Hermann von Helmholtz ja William James. Küsimus pakub ka tänapäeval filosoofidele ja teadlastele huvi.
Filosoofid pidasid seda esialgu ainult mõtteeksperimendiks, sest seda, et pime saab nägijaks, ei peetud võimalikuks. Argumentidena kasutati tavaliselt nägemis- ja kompimisaistingute suhteid, või kuju visuaalse ja taktiilse mõiste suhet. Berkeley pidas nägemis- ja kompimisaistingute suhet meelevaldseks ja üksnes kogemusel põhinevaks. Mõned autorid pidasid seda suhet paratamatuks ja otseselt tajutavaks, Molyneux ja Locke aga paratamatuks ja kogemusest õpitavaks. Mõned filosoofid leidsid, et on olemas eraldi visuaalne ja taktiilne kera mõiste ning neid saab seostada ainult kogemuse või mõistusega (viimasel seisukohal oli Thomas Reid), teised arvasid, et tegu on sama mõistega või siis neil mõistetel on midagi ühist, ja seda ühist saab kas otseselt vaadelda (Francis Hutcheson) või mõistusega järeldada (Leibniz).
Empiristlikumad filosoofid, nagu Molyneux, Locke ja Berkeley jt, vastasid küsimusele negatiivselt, ratsionalistlikumad positiivselt. Teiste seas ei olnud üksmeelt, osalt ka sellepärast, et probleemi ei tõlgendatud ühtemoodi. Oli küll teada, et kuup ja kera on ühesuurused ning nad on vaatamiseks lauale pandud, kuid polnud teada, kas kasutada võib ka mälu ja mõistust ning kas vaadates võib ümber laua käia, ja kas katsealune teab, et laual on kuup ja kera, mida tal tuleb eristada.
1728. aastal eemaldas William Cheselden pimedana sündinud poisilt kae, ning probleem omandas empiirilise iseloomu. Cheseldeni aruande järgi ei osanud poiss nägijaks saades esemeid eristada, sõltumata nende kuju ja suuruse erinevustest. Mõne filosoofi (Voltaire) arvates kinnitas tulemus ühemõtteliselt, et esemete eristamiseks peab nägijaks saaja kõigepealt nägema õppima, nagu nad Berkeley nägemisteooria põhjal olidki arvanud. Teised (La Mettrie, Diderot) ei pidanud tulemust ühemõtteliseks, sest võib-olla poisi silmad ei töötanud korralikult ja võib-olla Cheselden esitas poisile suunavaid küsimusi. Arvati ka, et tulemused sõltuvad katsealuse vaimsest võimekusest. Korrektse katse jaoks pandi ette, et katsealune valmistataks operatsiooniks ja küsitluseks hoolikalt ette, silmadel lastaks mõnda aega operatsioonist toibuda ning alguses töötada pimeduses. Suunavaid küsimusi ei tohtinud esitada. Johann Bernhard Merian nägi probleemina seda, et kae ei tekita täielikku pimesust. Ent enamik filosoofe leidis, et oluline pole mitte eelnev täielik pimesus, vaid eelnev võimetus kuju nägemise teel eristada ja nägemise põhjal nimetada.
19. sajandil hakkasid silmarstid tegema opereeritud kaega patsientidega katseid, et kindlaks teha, kas nad näevad kuju, suurust, kaugust jne. Mõned tegidki otseselt katseid kera ja kuubiga, et Molineux' probleemile valgust heita. Tulemused olid vastuolulised. Katsetingimused olid nii erinevad, et tulemusi oli raske võrrelda. Mõeldi selle peale, et vastus võib olla keerulisem kui "jah" või "ei". Katseid hakati tegema ka vastsündinud looma- ja inimeselastega. Mõned leidsid, et sündimine on võrreldav nägijaks saamisega. Asjaolu, et mõned loomad näevad kohe pärast sündimist kaugel asetsevaid esemeid, paistis viitavat Molyneux' probleemi positiivsele lahendusele. Näiteks Thomas Brown oli veendunud, et mõlemal juhul on tarvis õppida. Charles Wheatstone'i avastus, et ruumi sügavuse taju on vahetu, tundus rääkivat Molyneux' probleemi jaatava vastuse kasuks. Sama andmestiku põhjal arutati ka küsimust, kas ruumitaju on kaasasündinud või omandatud.
Ka 20. sajandil ei õnnestunud empiiriliste andmete põhjal Molyneux' probleemile otsest vastust leida. On kasutatud näiteks pimedas kasvatatud loomi. Selgus, et kui silmad õigel ajal valgust ei saa, siis hiljem on normaalse nägemise kujunemine väga raske või võimatu. Molyneux' probleemi on püütud lahendada sensoorse asenduse seadmetega, mille abil näiteks nägemisinfo kodeeritakse kuuldavale või kombitavale kujule (Morgan 1977). Katsed näitasid, et asendussüsteemide kasutamine nõudis teatud aega esemete eristamise ja äratundmise õppimiseks. See tundus rääkivat Molyneux' küsimuse negatiivse vastuse kasuks. On märgitud, et tegu ei ole siiski uue modaalsusega nagu Molyneux' kirjeldatud olukorras.
Gareth Evans (1985) pakkus välja järgmise katseidee. Ta küsis, kas sünnist saati pimeda nägemiskeskust saab niiviisi elektriliselt stimuleerida, et katsealune kogeb ruudu- või ringikujulist sähvatuste mustrit. Küsimust on eksperimentaalselt uuritud, kuid lõplikku vastust Molyneux' küsimusele see ei andnud (Jacomuzzi, Kobau, Bruno 2003).
Pawan Sinha jt katsed näitasid, et Molyneux' küsimuse vastus on tõenäoliselt negatiivne. Pärast peaaegu hetkelist nägemisvõime omandamist oskasid katsealused esemeid nägemise järgi sama hästi eristada nagu kompimise järgi, kuid ei osanud eri meelte taju omavahel seostada. See oskus omandati mõne päevaga (Held jt 2011).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- William Cheselden. An Account of some Observations made by a young Gentleman, who was born blind, or lost his Sight so early, that he had no Remembrance of ever having seen, and was couch'd between 13 and 14 Years of Age. – Philosophical Transactions, 1728, 402, lk 447–450.
- M. J. Morgan. Molyneux's Question: Vision, Touch and the Philosophy of Perception, Cambridge: Cambridge University Press 1977.
- Gareth Evans. Molyneux's Question. – A. Phillips (toim). Gareth Evans. Collected Papers, Oxford: Clarendon Press 1985.
- M. J. L. Degenaar. Molyneux's Problem: Three Centuries of Discussion on the Perception of Forms, Dordrecht: Kluwer Academic Publishers 1996.
- J. Riskin. Science in the Age of Sensibility: The Sentimental Empiricists of the French Enlightenment, Chicago and London: The University of Chicago Press 2002.
- A. C. Jacomuzzi, P. Kobau, N. Bruno. Molyneux's question redux. – Phenomenology and the Cognitive Sciences, 2003, 2, lk 255–280.
- S. Gallagher. How the Body Shapes the Mind, Oxford: Clarendon Press 2005, ptk 7.
- M. J. L. Degenaar, G. J. C. Lokhorst. The Molyneux Problem. – S. J. Savonius-Wroth, P. Schuurman, J. Walmsley, J. (toim). The Continuum Companion to Locke, London and New York: Continuum 2010, lk 179–183.
- R. Held, Y. Ostrovsky, B. Degelder, T. Gandhi, S. Ganesh, U. Mathur, Pawan Sinha. The newly sighted fail to match seen with felt. – Nature Neuroscience, 2011, 14, lk 551–553.