Miss Saigon

"Miss Saigon" on prantsuse helilooja Claude-Michel Schönbergi ning libretistide Alain Boublili ja Richard Maltby juuniori muusikal.

Teose ajaloost

"Miss Saigoni" esmaettekanne toimus 1989. aastal Londonis, kust see levis kiiresti üle terve maailma. Londonis mängiti lavastust 1999. aastani; Broadwayl esietendus see 1991. aastal ja seda mängiti järjepanu 10 aastat. Nende mängukordade põhjal oli see kõigi aegade mängitumate muusikalide seas kümnendal kohal. Hiljem on muusikal pärast mängupausi taas olnud nii Broadway kui ka West Endi laval.

"Miss Saigon" on muu tunnustuse kõrval saanud teatriauhinna Tony nii parima muusikalina kui ka parima mees- ja naispeaosatäitmise eest (maailma esmaettekandes Lea Salonga ja Jonathan Pryce).

Sisu lühikokkuvõte

Tegemist on nüüdisaegse adaptatsiooniga Puccini klassikalisest ooperist "Madame Butterfly". Tegevus on toodud Vietnami sõja lõpupäevadesse, kui USA väed hakkavad riigist lahkuma ning Põhja-Vietnami armee tungib jõudsalt peale.

Sõjamöllus traagiliselt vanemateta jäänud maatüdruk Kim on leidnud tööd räpases Saigoni ööklubis "Dreamland", mis on ühtaegu bordell. Ööklubis käib meeletu pidu ("Saigoni öö on nii kuum"), ameerika sõdurite meelelahutuseks valitakse miss Saigoni ning võitjaks osutub tütarlaps Gigi. Toimub õnneloos ning kokkuleppe kohaselt saab üks sõdur värske "miss Saigoniga" veeta öö. Gigi ja äsja ööklubis tööd alustanud Kim laulavad oma põlastusväärsest saatusest lõbutüdrukutena ("Ma mõtteis filmi näen").

Pikast sõjateest muserdatud USA merejalaväelane Chris vaatab tujutult toimuvat pealt. Ta näeb süütus ja rikkumata Kimis lohutust. Veedetakse kirglik öö, kuid Kim keeldub selle eest raha vastu võtmast. Ta räägib Chrisile oma perekonna hukkumisest sõjamöllus. Chris tunneb, et tahab Kimi aidata ja noored armuvad ("Päike ja kuu") ning abielluvad ülepeakaela ("Chúc vui vẻ"). Ilmub Thui, Vietnami noormees, kes teab, et Kimist peab saama tema abikaasa, kuna nende vanemad on kunagi niimoodi otsustanud. Chris kihutab Thui välja ning Kim ja Chris tõotavad teineteisele armastust "Viimne öö").

USA vägede lahkumise kaoses jääb Kim maha Vietnami ning Chris jõuab üksinda koju. USA-s abiellub ta aasta pärast teise naise, Elleniga. Kimil aga on vahepeal sündinud Chrisi poeg Tam ("Su hing on siin").

Tami olemasolust saab teada Thui. Kim teatab Thuile, et kokkulepe enam ei pea, sest vanemad on surnud ning ta armastab teist meest, kellega tal on laps. Thui tahab Tami tappa, kuid Kim laseb poega kaitstes Chrisist jäänud revolvrist mehe maha ("See tund on käes").

Chris tunnistab kolm aastat hiljem Ellenile, oma abikaasale, Vietnami armuloo üles. See toimub pärast seda, kui Chrisi sõjakaaslane John saab abiorganisatsioonide kaudu teate, et Kim ja Tam on elus ning neil on läinud korda põgeneda Bangkokki. Ellen mõistab Chrisi. Koos suundutakse Bangkokki, kus Kim elab oma endise sutenööri Inseneriga. Inseneril on samuti õnnestunud pageda Vietnamist Taisse, sest ta on esinenud Kimi abikaasa ja Tami isana. Esmalt kohtub Kimiga John. Nähes, kui elevil on Kim teatest, et Chris saabus Bangkokki, ei suuda ta Kimile öelda, et Chris on vahepeal uuesti abiellunud ning mees ei armasta enam teda ("Palun"). Kim läheb ise Chrisi otsima, kuid satub hotellitoas kokku Elleniga, kes selgitab talle olukorra. Kim ei suuda reetmist uskuda ja nõuab, et Ellen ja Chris võtaksid poja Tami enesega USA-sse kaasa, kus tal oleks võimalus kasvada vabas ühiskonnas. Ellen keeldub resoluutselt, kuid lubab Kimi rahaliselt toetada. Kim satub raevu. Ta süüdistab Ellenit selles, et Chris on oma pojast ära pöördunud ja nõuab, et Chris tulgu ise ja öelgu talle sedasama otse näkku. Ellen on masenduses ega suuda otsustada oma edasisi samme ("Nüüd, mil sind näinud", muusikali hilisemas redaktsiooni asendatud aariaga "Maybe").

Ellen otsustab, et valiku kahe naise vahel peab langetama Chris. Chris kinnitab Ellenile, et armastab siiski vaid teda. Koos minnakse Kimiga veel kord läbi rääkima. Kõlab aga relvolvripauk ning Kim variseb sirmi varjust ameeriklaste jalge ette. Chris haarab kunagise armastatu oma embusse. Hoolimata palvetest Kim sureb ("Viimne öö").

Muusikal Eestis

"Miss Saigoni" lavastas Tallinna Linnahallis 2002. aastal rootsi lavastaja Georg Malvius, kunstnik oli Ellen Cairns ja dirigent Erki Pehk. Peaosades astusid üles Meribel Müürsepp või Nele-Liis Vaiksoo (Kim), Koit Toome või Mikk Saar (Chris), Marko Matvere või Sepo Seeman (insener), Lauri Liiv või Erik Meremaa (John), Jaagup Kreem (Thuy), Kaire Vilgats või Ele Raik (Gigi) ning Maarja-Liis Ilus või Janika Sillamaa (Ellen).

Muusikal ei pälvinud arvustustes üksnes kiitvaid hinnanguid, heideti ette, et "loo "parim enne" on möödas" (Postimees). Sellegipoolest oli lavastus menukas, linnahallis mängiti seda ligi 20 korda.

Aasta pärast Eesti lavastust tuli muusikal lavale ka Helsingi Linnateatris, kus esinesid samades rollides Koit Toome ja Lauri Liiv ning koorilauljatena ka Evelin Samuel ja Mikk Saar. Suvel 2003 etendas Eesti trupp "Miss Saigoni" ka Saksamaal ja Luksemburgis, kuid enamik peaosalisi oli neil etendustel siiski teistest riikidest.