Mihhail Viktorov
Mihhail Viktorov (vene keeles Михаил Владимирович Викторов; 24. detsember 1894 Jaroslavl – 1. august 1938) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane (1. järgu laevastikuflagman) ja poliitik (NSV Liidu Kesktäitevkomitee liige ja NSV Liidu Ülemnõukogu I koosseisu liige).
Aastail 1921–1924 ja 1926–1932 oli ta Balti laevastiku ülem.
Viktorov oli ohvitseri poeg. 1910 lõpetas ta Jaroslavli kadetikorpuse. 1913 lõpetas ta Merekadetikorpuse kuldmärgiga ja mitšmani auastmega, mille pälvis 5. oktoobril 1913. Ta lõpetas 1915 miiniohvitseride ja 1917 tüürimeeste koolituse ning 1924 Mereväeakadeemia juures korraldatud täienduskursuse.
Esimeses maailmasõjas teenis ta Balti laevastikus 1. Balti laevastikuekipaaži koosseisus. Ta osales Väinameres peetud operatsioonil Albion. 1917 edutati ta leitnandiks ja vanemtüürimeheks soomuslaeval "Graždanin".
Pärast Oktoobrirevolutsiooni läks ta bolševike poolele. 1918 osales ta dessandil Narva all. Sama aasta novembrist 1919. aasta juunini oli ta algul vanemtüürimees ja siis komandöri 1. abi ristlejal "Oleg", 1919. aasta juunist 1920. aasta aprillini oli ta hävitaja "Vsadnik" komandör, 1920. aasta augustist 1921. aasta märtsini liinilaevade "Andrei Pervozvannõi" ja "Gangut" komandör. Ta osales Kroonlinna mässu mahasurumises ja pärast seda määrati ta Kroonlinna vanemmereülemaks, 1921. aasta mais Balti laevastiku ülemaks. Alates 1924. aasta juunist oli ta Musta mere laevastiku ülem, 1924. aasta detsembrist Punaarmee mereväe hüdrograafiavalitsuse ülem ja 1926. aasta aprillist taas Balti laevastiku ülem. 1932 astus ta ÜK(b)P-sse. Sama aasta märtsist oli ta Kaug-Ida mereväe ülem. 1935 loodi Vaikse ookeani laevastik ja Viktorov määrati selle ülemaks.
15. augustil 1937 vahistati 1. järgu laevastikuflagman Vladimir Orlov ja Viktorov määrati tema asemele Punaarmee mereväe ülemaks. Samal aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogu I koosseisu saadikuks. Sama aasta lõpuks oli tema alluvuses olevast mereväest ebaseaduslike repressioonide käigus vallandatud umbes 1400 inimest.
28. detsembril 1937 (teistel andmetel 27. märtsil 1938) vabastati Viktorov ametist ja määrati mereväe rahvakomissariaadi juhatuse käsutusse. 22. aprillil ta vahistati. Juurdluse käigus ta tunnistas, et Jan Gamarnik värbas ta 1933 oma vandeseltsi. Teda süüdistati kahjurluses. 1. augustil 1938 mõisteti ta surma ja lasti maha, kõigest 3 päeva pärast oma eelkäijat Vladimir Orlovi. 14. märtsil 1956 rehabiliteeriti ta postuumselt.
Viktorov oli abielus 1924 surnud farmakoloogi Nikolai Kravkovi lese Ksenijaga (sündinud Maksimova), kelle isa oli olnud asekuberner. 1930 sündis poeg Juri, kes 1948 jäi jahil jäljetult kaduma.
Viktorovi autasustati 11. jaanuaril 1916 Püha Stanislavi ordeni III järgu ordeniga mõõkade ja lindiga. Veel pälvis ta Lenini ordeni, Punalipu ordeni (20. veebruaril 1928) ja Punalipu ordeni).