Mihhail Kuzmin

Allikas: Vikipeedia

Mihhail Kuzmin (Михаил Алексеевич Кузмин) (18. oktoober (vkj 6. oktoober) 1872 Jaroslavl1. märts 1936 Leningrad) oli vene luuletaja ja prosaist.

Mihhail Kuzmini vanemad olid aadlisoost ja vanausulised. Isa, Aleksei Alekseejevitš Kuzmin oli mereväeohvitser. Ema Nadežda Dimitrijevna, neiupõlvenimega Fjodorova, oli prantsuse näitleja Hauffrin'i järeltulija. Tema kaudu pidas Kuzmin end Théophile Gautier' sugulaseks.

Elu ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varsti peale Mihhaili sündimist asus Kuzminide pere Saratovisse, kus poiss alustas õpinguid gümnaasiumis. Aastal 1884 kolis Kuzminide pere Peterburi, kus Mihhail 1887. aastal sõbrunes Georgi Tšitšeriniga. Neid ühendas huvi muusika ja filosoofia vastu. Aastal 1891 astus Kuzmin Peterburi konservatooriumi Rimski-Korsakovi kompositsiooniklassi. Ta õppis seal kolm aastat, kirjutas romansse ja oopereid.

1890. aastate keskel elas Kuzmin läbi kõlbelise kriisi, mis päädis enesetapukatsega. Peale seda sattus ta vaimustusse "puhastumise" ideest ja hakkas uurima ida usundeid, katoliiklust ja õigeusku. Aastal 1896 tegi reisi Egiptusesse, hakkas tõsisemalt luuletusi kirjutama.

Alates 1897. aastast teenis Kuzmin muusikatundide andmisega elatist. Märtsis sõitis ta Itaaliasse, kus veetis kolm kuud uurides kirikumuusikat, jesuiitide ajalugu ja gnostilist kirjandust. Ta tegi läbi teise kõlbelise kriisi ja veetis mõned aastad kloostrites. Samal ajal jälgis uusi suundi kirjanduses ja süvenes Anatole France'i ja Gabriele D'Annunzio loomingusse.

1900. aastate alguses tutvus ta Peterburis Verhovskite perekonnaga, sellest aastast alates hakkas regulaarselt luuletusi kirjutama. Osales "Kaasaegse muusika õhtutel", sõbrunes rühmitusse Mir Iskusstva koondunud kunstnikega (Konstantin Somov, Lev Bakst jt).

Aastal 1905 avaldas trükis esimesed luuletused, sonettide tsükli ja poeemi "Rüütel D'Alessio lugu". Mahategevad arvustused avaldasid Aleksandr Blok ja Valeri Brjussov. Sellele vaatamata kutsus viimane Kuzmini kaastööd tegema kirjanduslikule ajakirjale Vessõ.

Aastal 1906 ilmusid ajakirjas Vessõ kriitikute ja lugejate poolt kõrgelt hinnatud "Aleksandria laulud" (Александрийские песни). Samas ajakirjas ilmus romaan "Tiivad" (Крылья), seda läbiv homoseksuaalse armastuse teema mõjub lugejatele šokeerivalt. Teravalt eitavaid kommentaare avaldasid Zinaida Hippius ja Maksim Gorki. Bloki pooldav suhtumine pani aga aluse nendevahelistele sõprussidemetele.

Samal aastal valmis Kuzminil luuletuste tsükkel "Selle suve armastus" (Любовь этого лета), mis kirjeldab tema suhteid Pavel Maslovi nimelise noormehega. Edaspidi pühendas Kuzmin paljud oma luuletsüklid konkreetsetele inimestele, see annab tema luulele omapärase lüürilise päeviku jooned. Seda päevikut pidas ta paralleelselt ehtsa "Päevikuga", mis muutus Kuzmini eluajal kirjandusinimeste skandaalsevõitu huvi objektiks. Samal aastal tutvus Kuzmin sümbolist Vjatšeslav Ivanovi ja tema abikaasa Lidia Zinovjeva-Annibaliga, Kuzminist sai nende salongi üks tihedamaid külalisi.

Aastal 1910 sai Kuzminist ajakirja Apollon toimetuse liige. Ta suhtles Nikolai Gumiljoviga, püüdis vabaneda Vjatšeslav Ivanovi eestkostest. Kuzmin sõbrunes luuletaja Vsevolod Knjazjeviga, nendevahelised suhted lõpetas aga tõsine riid. Aastal 1912 läks Kuzmin Vjatšeslav Ivanoviga lõplikult tülli. Samal aastal avati Peterburis kirjanduslik kabaree Hulkuv Koer (Бродячая собака), mille tegevuses Kuzmin aktiivselt osales.

Aastal 1913 lavastati Hulkuvas Koeras]] Kuzmini müsteerium "Vertep". Ta tutvus kirjaniku ja kunstniku Juri Jurkuniga, kellest sai Kuzmini elukaaslane kuni tema surmani. Aastal 1914 ilmus Peterburis luulekogu "Savist tuvikesed" (Глиняные голубки), aastal 1915 ilmus Kuzmini kogutud proosa viies köites.

Aastal 1917 tervitas ta vaimustusega Oktoobrirevolutsiooni, ülistades seda luuletustes "Vene revolutsioon", "Volõnski polk" jt. Oli mõjutatud Majakovskist, pühendas talle oodi "Vaenulik meri" (Враждебное море). Kirjanduslikes ringkondades oli Kuzminil isegi bolševiku maine. Tema suhtumine bolševikesse aga muutus pärast nende lõplikku võitu; 1921. aasta sissekannetes päevikusse oli juba nostalgilisi noote, Kuzmin unistas vana korra tagasitulekust, vihkas kõike nõukogulikku.

Aastal 1921 ilmus kogumik "Kauged õhtud" (Нездешние вечера), 1929 ilmus Leningradis kogumik "Forell murrab jääd" (Форель разбивает лёд), mida paljud uurijad peavad Kuzmini üheks õnnestunumaks luulekoguks.

(lisada alapealkirju)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]