Mihhail Kaaleste

Allikas: Vikipeedia

Mihhail Kaaleste (30. aprillini 1940 Mihail Stoljarov (Stoljar)[1]; 20. august 1931 Väike-Vertuskino Satserinna vald Petserimaa5. mai 2018 Peterburi) oli Nõukogude Liidu olümpiasportlane, aerutaja, suusataja ja treener.[2]

Ta võitis 1956. aastal Melbourne'i olümpiamängudel kahesüstal koos Anatoli Demitkoviga 1000 m distantsil hõbeda.

Mihhail Kaaleste
Isikuandmed
Riik Nõukogude Liit
Sünniaeg 20. august 1931
Sünnikoht Väike-Vertuskino, Saatse vald, Petserimaa, Eesti
Surmaaeg 5. mai 2018 (86-aastaselt)
Surmakoht Peterburi
Sportlaskarjäär
Spordiala Aerutamine
Medalid
Olümpiamängud
Hõbe 1956. aasta suveolümpiamängud K2 1000 m
Euroopa meistrivõistlused
Kuld 1957 K2 10 000 m
Pronks 1957 K2 1000 m
Maailmameistrivõistlused
Pronks 1958 K2 1000 m
Pronks 1958 K4 1000 m

Sportlastee algus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaaleste oli koolipoisina harrastanud paljusid spordialasid, aga tõsisemalt võttis spordi kaitseväes spordiroodus suusatades. Talviti tegeles ta murdmaasuusatamisega ning suvel mängis võrkpalli[3] ja tegi kergejõustikku.[4] 1952. aastal alustas ta aerutamistreeninguid Leningradi Dünamos, et oma kergejõustikutreeninguid mitmekesisemaks muuta. Teda treenis võistluskaaslane A. Petersons.[2] Ta oli aerutamises kohe väga osav ning vene treenerid soovitasid tal muude spordialade treeningud lõpetada.[4]

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Sportlastee lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Kaaleste tahtis minna ka 1960. aasta suveolümpiamängudele, kuid ei läbinud valikusõela.[4] Kuna suurvõistlustele ta rohkem ei pääsenudki, otsustas ta 1963. aastal tippspordiga lõpparve teha.[3] Pärast seda töötas ta 1964. aastast Leningradi Dünamos murdmaasuusatreenerina. Lisaks oli ta samas klubis laskesuusatamise peatreener.[4]

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Kaaleste sündis 1931. aastal Eestis vene peres, kes muutsid 1940. aastal oma perekonnanime Stoljar Kaalesteks.[4] Tal oli neli venda.[3]

Kõigepealt õppis Kaaleste Puhja seitsmeklassilises koolis, kust läks edasi Ulila mittetäielikku keskkooli. Enne kohustuslikku sõjaväeteenistusse minekut käis ta tööl Lehtse turbatööstuses, kus oli autojuht.[3]

Tema abikaasa Anna Kaaleste oli tulemuslik Nõukogude Liidu murdmaasuusataja. Ta oli kaheksakordne Nõukogude Liidu meister ning ta sõitis 1956. aasta olümpial end 10 km distantsil 9. kohale.[5] Temal ja Mihhailil on ühine poeg Valeri, kes tegeles samuti aerutamisega, kuid mitte tipptasemel.[3]

Nõukogude ajal käis tänapäeva Venemaal elanud Kaaleste oma perel tihti külas, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist ei tulnud ta siia pikka aega. Kuid alates 2005. aastast, mil ta sai Eesti kodakondsuse, hakkas ta uuesti rohkem Eestit külastama. Kaaleste ei kuulunud hoolimata 1956. aasta olümpiamedalist Eesti olümpiamedalistide perre enne 2006. aastat, kuid siis hakkas ta saama EOK-lt igakuist toetust.[3]

Kaaleste töötas kuni pensionini piirivalve lipnikuna, sest jäi pärast kohustusliku sõjaväeaja lõppu üleajateenistusse. Lisaks tegi ta pensionärina katlakütja tööd, mis mõjus halvasti tema tervisele.[3]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Kaaleste suri 5. mail 2018 Peterburis. Ta elas 86-aastaseks ning veetis vanaduspõlve Peterburi äärelinnas Pargolovos.[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:379794/326519/page/9
  2. 2,0 2,1 "Kaaleste, Mihhail". ESBL. 8. september 2021.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 Valdre, Jaak (6. detsember 2006). "Kaaleste: tore, et mu medalit hinnatakse". Postimees.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Biographical information".
  5. 5,0 5,1 5,2 "SPORDINÄDAL. Tuntud spordimees oli Mihhail Kaaleste". Eesti Raadio nädalaleht. 3. veebruar 1969.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eller, Are; Kees, Tõnu; Petersoo, Indrek; Tserp, Deivil; Visnapuu, Veiko (2005). Eesti aerutamise lugu. Portreelood ala tippudest. ISBN 9789949131266