Miguel de Cervantes

Don Miguel de Cervantes Saavedra (29. september 1547 Alcalá de Henares – 23. aprill 1616 Madrid) oli Hispaania poeet ning romaani- ja näitekirjanik. Tema tuntuim teos on "Don Quijote", mis kuulub Lääne kirjanduse klassikasse ja kõigi aegade parimate ilukirjandusteoste hulka^[1] ning mida on peetud esimeseks moodsaks Euroopa romaaniks.^[2] Tal oli nii suur mõju hispaania keelele, et seda on kutsutud "Cervantese keeleks" (la lengua de Cervantes).^[3]

Miguel de Cervantes ristiti 9. oktoobril 1547. Tema arvatav sünnikuupäev 29. september põhineb sellel, et traditsiooniliselt nimetati lapsi pühaku järgi, kelle mälestuspäeval laps sünnib. Hispaania traditsiooni järgi oli tema teine perekonnanimi ema järgi Cortinas. Nime Saavedra võttis ta endale täiskasvanuna.

Migueli isa Rodrigo oli Córdobast pärit habemeajaja-kirurg. Vanaisa Juan de Cervantes oli mõjukas jurist. Migueli ema Leonor oli vara kaotanud aadlimehe kolmas tütar.

Migueli lapsepõlvest on väga vähe teada. Paistab, et ta kolis koos perekonnaga linnast linna. Tema õed-vennad olid Andrés (1543), Andrea (1544), Luisa (1546), Rodrigo (1550), Magdalena (1554) ja Juan.

1569. aastal kolis ta Rooma, kus töötas ühe kardinali assistendina. Pärast seda astus ta Hispaania mereväkke ja oli armee teenistuses kuni 1575. aastani, mil ta sattus piraatide kätte. Pärast viit aastat vabastati ta kautsjoni vastu ning ta naasis oma pere juurde Madridi.

12. detsembril 1584 abiellus Cervantes endast palju noorema Catalina de Salazar y Palaciosega. 1585. aastal avaldas ta oma esimese teose, pastoraalse romaani "La Galatea". Järgmised paarkümmend aastat rändas Cervantes ühest paigast teise, töötades Hispaania Armaada varustajana ja maksukogujana. Vahepeal läks ta pankrotti ja istus vähemalt kaks korda (1597 ja 1602) vangis raamatupidamise vigade pärast. 1596–1600 elas ta peamiselt Sevillas. 1606 kolis ta Madridi, kus elas kogu oma järelejäänud elu.

"Don Quijote" esimene osa ilmus 1605 ja teine osa 1615. Need ei teinud Cervantest rikkaks, küll aga kuulsaks. Juba tema eluajal ilmus "Don Quijotele" teiste inimeste kirjutatud järgesid, kuigi tänapäeval ei ole ükski neist tuntud.

"Don Quijote" kirjutati tollal Hispaanias levinud rüütliromaanide paroodiana. Ta oli ebatavaline ka selle poolest, et kasutas lihtsat rahvalikku keelt, laskumata ilukõnelisusesse. Romaan paistis silma tugevate karakterite ja omapärase huumori poolest.

Cervantes suri 23. aprillil 1616 ja Shakespeare suri samuti 23. aprillil 1616. Nad ei surnud siiski samal päeval: Cervantes elas Hispaanias, kus kehtis Gregoriuse kalender, ja Shakespeare Inglismaal, kus kehtis Juliuse kalender. Sel ajal oli nende kalendrite erinevus 10 päeva. Shakespeare suri tänapäeva mõistes 3. mail.

1923 hakkasid Hispaania raamatukauplused Cervantese surma-aastapäeva tähistama. Kataloonias sai see osaks jüripäeva tähistamisest: meestel kujunes tava sel päeval naistele roose kinkida ja naistel neile vastu raamatuid kinkida. Kataloonias toimus peatselt pool raamatute aastasest läbimüügist 23. aprillil.

1995 kuulutas UNESCO 23. aprilli rahvusvaheliseks raamatute ja autoriõiguse päevaks.

Hispaania 10-, 20- ja 50-sendine münt kannavad Cervantese portreed ja allkirja.

Cervantese jõudmine eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki Don Quijotele on viidatud juba ühes Kreutzwaldi kirjas 1851. aastast ning teda mainitakse ka C. R. Jakobsoni 1872. aastast pärinevas näidendis "Arthur ja Anna", ilmus Cervantese loomingust eesti keeles esimesena hoopis novelli "Kornelia" 32-leheküljeline ümberjutustus ajakirjas Linda 1886. aastal. 1900. aastal trükitud P. Jakobsoni brošüür "Kõlbmata uudishimu" sisuks oli vahejutustus "Don Quijote" I osa 33.-35. peatükist. Ka Eduard Bornhöhe väljaanne samast aastast oli vabas vormis ümberjutustus, ehkki hõlmas juba terve romaani. Kaudtõlkeid mugandatud noorsooväljaannetest ilmus ka 1923 ja 1924 ning kirjanikku ennast tutvustas oma Hispaania-reisikirjades Friedebert Tuglas (1918, 1921, 1929), kuid korraliku ülevaate Cervantese elust ja loomingust andis alles 1934. aastal ilmunud Justa Kurfeldti (hiljem Aita Kurfeldt) "Miguel de Cervantes Saavedra". Kurfeldti tõlkes ilmus 1939-40 lõpuks ka täisväljaandes "Don Quijote" esimene osa,^[4] millele järgnes 1947. aastal teine osa ning 1972. aastal novellivalimik "Koerte kõnelus".

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad lühendatud tõlked, mugandused ja ümberjutustused[muuda | muuda lähteteksti]

"Hispania rüütli Don Quixote (Don Kihote) imelikud teod ja juhtumised. Miguel de Cervantes Saavedra järele wabalt E. Bornhöhe". G. Pihlakas'e väljaanne, Tallinn 1900, 112 lk; loetav Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
"Kõlbmata uudishimu. Jutustanud hispania kirjaniku Cervantes'e järele P. Jakobson". G. Pihlakas, Tallinn 1901, 52 lk
"Don Quijote la Manchast". Tõlkinud Helmi Jansen; eessõna: Hugo Raudsepp. A. Org, Tallinn 1923, 280 lk
"Vaimukas rüütel Don Quijote La Manchast". Tõlkinud G. Peet; G. Doré illustratsioonid. EKSi Koolikirjanduse toimkond, Tartu 1924, 256 lk
"Don Quijote"; "noorsoole kohastatud ingliskeelse väljaande järgi" tõlkinud I. Liiv; illustratsioonid: Viktor Aleksejev; sari Targad tähed, nr 13, Loodus, Tartu/Tallinn 1938, 80 lk

Uuemad tõlked originaalkeelest[muuda | muuda lähteteksti]

"Teravmeelne hidalgo Don Quijote Mancha'st". I osa. I köide. Hispaania keelest tõlkinud ja eessõna: Justa Kurfeldt, luuletuste tõlge: Johannes Semper; illustreerinud Gustav Doré. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1939
sama, I osa, II köide, Tartu 1940
"Teravmeelne hidalgo Don Quijote Mancha'st" (esimene täielik väljaanne). I ja II köide; järelsõna: Oskar Urgart. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946–1947; 2. trükk: I-II, Gustav Doré illustratsioonid, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955; 3. trükk: I-II, järelsõna Jüri Talvet, Eesti Raamat, 1987–1988; 4. trükk ühes köites pealkirjaga "Don Quijote", Eesti Päevalehe romaaniklassika, 2007, 864 lk
"Koerte kõnelus" (novellid). Tõlkinud Aita Kurfeldt. Sari "Klassikalised lood", Eesti Raamat, Tallinn 1972, 158 lk
Renessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 246–258 ("Mustlasneiu", katkendeid; "Rinconete ja Cortadillo", katkendeid) ja kommentaarid lk 665–666
"Hispaania pärand. "Kuldajastu" komöödia August Sanga ja Aleksander Kurtna tõlkes" (Miguel de Cervantes, Lope de Vega, Pedro Calderón de la Barca). Sari "Suur maailmateater", nr 2. Koostaja Riina Schutting; toimetaja ja järelsõna autor Jüri Talvet. Püha Issidori Kirjastusselts, Tallinn 2004, 438 lk

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Justa (Aita) Kurfeldt, "Miguel de Cervantes Saavedra". Sari "Suurmeeste elulood", nr 21, EKS, Tartu 1934, 160 lk
Emma Võgodskaja, "Alžiiri vang" (noorsoojutustus Cervantese elust). Vene keelest tõlkinud Juhan Jaik, illustreerinud Karin Luts. RK Pedagoogiline Kirjastus, Tallinn 1941, 172 lk
Bruno Frank, "Cervantes" (biograafiline romaan). Saksa keelest tõlkinud E. Lukats, Eesti Raamat, Tallinn 1966, 216 lk
Andrei Krasnoglazov, "Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming". Vene keelest tõlkinud Aila Tomingas. Argo, Tallinn 2012, 272 lk; ISBN 9789949466573

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Suits, "Cervantes: Don Quijote I" – Looming 1940, nr 5, lk 553–554; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
Aarne Vinkel, "400-aastane Cervantes" – Looming 1947, nr 10/11, lk 1371–81; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
Anatoli Lunatšarski, "Väliskirjandusest". Tõlkinud Aleksander Klejnot. Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 71–79 (järelsõna romaanile "Don Quijote")
Jüri Talvet, "Hispaania vaim". Ilmamaa, Tartu 1995, artiklid "Cervantes", lk 72-109 ("Don Quijote" 1988. aasta järelsõna uustrükk) ja "Cervantese romaaniteooria" lk 110–122
Ilmar Vene, "Vahemere tuuled Hüperboreas", Ilmamaa, Tartu 1997, esseed "Don Juani ja Wertheri armastus", lk 90-116, ja "Edasi, edasi, Sancho!" lk 303–307
Leonidas Donskis, "Cervantes versus Shakespeare ehk armastuse ja sõpruse sotsiogenees "Don Quijotes" ning "Romeos ja Julias"" – L. Donskise raamatus "Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest", inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk, Tallinn 2010, lk 245–281