Merab Mamardašvili

Allikas: Vikipeedia

Merab Mamardašvili (gruusia მერაბ მამარდაშვილი; vene Мераб Константинович Мамардашвили; 15. september 1930 Gori25. november 1990 Moskva, Vnukovo lennujaam) oli gruusia filosoof.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mamardašvili sündis Goris sõjaväelase perekonnas.

Aastal 1952 asutas ta koos Boriss Grušini, Aleksandr Zinovjevi ja Georgi Štsedrovitskiga Moskva loogikaringi (hilisem Moskva metodoloogiaring).

Aastal 1955 lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna.

Ta töötas Moskvas, Prahas ajakirja Voprossõ Mira i Sotsializma juures (19611966) ja Gruusias (1980. aastast).

Mamardašvili filosofeerimist on nimetatud sokraatiliseks, sest ta kirjutas väga vähe, kuid luges väga palju loenguid, sealhulgas Descartesist, Kantist, Marcel Proustist ja teadvusest, sealhulgas Moskvas, Doni-äärses Rostovis, Thbilisis, Riias, Vilniuses, Prantsusmaal, Saksamaal ja USA-s. Tema hilisperioodi tööd jäid ideoloogilistel põhjustel avaldamata (ja suurelt jaolt ka kirjutamata). Pärast tema surma on avaldatud hulk tema loengute üleskirjutusi.

Lapsepõlv ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merab Mamardašvili sündis 15. septembril 1930 Gruusias Gori linnas. Aastal 1934 asus perekond elama Venemaale, sest isa Konstantin Nikolajevitš saadeti õppima Leningradi sõjaväe poliitilisse akadeemiasse. Ta lõpetas selle 1938. Perekond asus elama Kiievisse ning seejärel Võnnõtsjasse, kus Merab läks esimesse klassi.

Aastal 1941 läks isa rindele ning Merab koos ema Ksenija Platonovna Garsevanišviliga läks elama Thbilisisse. Ta õppis Thbilisi 14. keskkoolis ning lõpetas selle 1949 kuldmedaliga.

Ta asus õppima Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ta sai sõbraks Ernst Neizvestnõiga. Neljandal kursusel kukkus ta läbi sotsialismi poliitilise ökonoomia eksamil. Ajalehes Moskovski Universitet 6. jaanuari 1953. aasta numbris kirjutatakse: "Viiemees Mamardašvili ei suutnud õigesti orienteeruda talumajapidamise kahese loomuse küsimused." Juba ülikoolis õppimise ajal huvitas teda inimteadvus.

Septembris 1953 kaitses Evald Iljenkov väitekirja "Abstraktse ja konkreetse dialektika K. Marxi "Kapitalis"". Mais 1954 toimus Iljenkovi ja Korovikovi "Gnoseoloogiliste teeside arutelu", millega seoses kujunes lõplikult välja Moskva loogiline ring ("dialektiliste stankovistide" ring), kuhu kuulusid Aleksandr Zinovjev, Boriss Grušin, Georgi Štšedrovitski ja Merab Mamardašvili.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal avati Thbilisis tema mälestussammas. Selle sündmusega kaasnesid tänavakokkupõrked.

Filosoofia definitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mamardašvili rõhutas, et on "reaalne filosoofia" ja on filosoofilised süsteemid. Reaalne filosoofia on need allpool toodud definitsioonides loetletud probleemid, millega filosoofia tegeleb.

Filosoofia on:

  • akt, mis seisneb selle teadasaamises, mis tegelikult on; filosoofia on meie elu osa, meie võime kindlaks teha, mis tegelikult on, sealhulgas selle suhtes, mida me tunneme. Teiste sõnadega, filosoofia võimaldab meil mõista, millised on meie tunded pärast seda, kui me oleme kindlaks teinud, mida meie tunded tegelikult tähendavad (loengutest Proustist)
  • üks inimese enesekonstrueerimise tööriistu. Inimene on Mamardašvili järgi looduseväline, looduseülene olemus. Olemus, mis ei taandu teadaolevatele loodusjõududele, mida ei saa väljendada teadaolevate loodusjõudude terminites. Peamine seisneb selles, et inimene iseareneb, talle ei ole arenemiseks tarvis mitte mingit loodust. Loodus on tema tegevuse ese;
  • olemisõpetus: See on seletus sellele, miks maailm on niisugunbe, miks on olesas inimene, miks on olemas just niisugune suhe inimese ja maailma vahel;
  • mõtlemisõpetus. Mamardašvili jaoks ei ole õieti olemisel ja mõtlemisel vahet. Et inimene on mõtlev olend ja olemine on see, kus mõtlev olend viibib ja tegutseb, siis ei ole mingit vahet, olemine ongi mõtleva inimese olemasolu;
  • õpetus olemise saladusest. Olemise peamine saladus on Mamardašvili järgi südametunnistus, eetiliste suhete olemasolu. Hea ja kurja eristus moodustab filosoofia tuuma;
  • õpetus vabadusest ja vabaduse tingimustest;
  • hügieen, millest tuleb kinni pidada mitteteadmisega tegelemisel, viis, mis võimaldab inimesel teda ümbritseva kolossaalse mitteteadmise tingimustes mitte hulluks minna;
  • läbielamise masin, mis selgitab tähendust;
  • õpetus igavestest probleemidest. Filosoofia aine on filosoofia.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950ndad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960ndad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1970ndad[muuda | redigeeri lähteteksti]


Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mõte kultuuris" (esseistlik artikkel). Vene keelest (ajakirjast Философские Науки 1989, nr. 11) lühendatult ja adapteeritult tõlkinud Andres HerkelVikerkaar 1990, nr. 7, lk. 65–69