Mekong

Allikas: Vikipeedia
Mekongi asendikaart

Mekong (tiibeti keeles Dza-chu; (扎曲; pinyinis Zā Qū), hiina keeles 澜沧江/瀾滄江 Láncāng Jiāng ('mäslev jõgi') või 湄公河 Méigōng hé; tai ja lao keeles แม่น้ำโขง Mae Nam Khong (Mae Nam tähendab 'vete ema'), ka Maekong; khmeeri keeles Mékôngk või Tonle Thom ('suur vesi'), vietnami keeles Sông Lớn ('suur jõgi'), Sông Cửu Long ('üheksa draakoni jõgi') või Sông Mê Kông) on jõgi Kagu-Aasias.

Mekong algab Tiibetist Guozongmucha mäe jalamilt 5224 meetri kõrguselt, voolab põhiliselt kagusse läbi Hiina Yunnani provintsi, Birma (ainult piirijõena), Laose, Tai (ainult piirijõena), Kambodža ja Vietnami Lõuna-Hiina merre. Jõe pikkus on 4909 km, valgla pindala 795 tuhat km² ning vooluhulk suudmes keskmiselt 16 tuhat ja maksimaalselt 38 tuhat m³.

Yunnanis voolab Mekong läbi Kolme Paralleelse Jõe kaitseala. Selles piirkonnas voolavad Jangtse (idas), Mekong (keskel) ja Salween (läänes) pikalt üksteise läheduses paralleelselt. Nende kolme jõe suudmed on üksteisest väga kaugel: Jangtse suubub Ida-Hiina merre ja Salween India ookeani Andamani merre.

Ülem- ja keskjooksul on Mekong väga halvasti laevatatav. See tähendab, et läbi aegade on Mekong pigem eraldanud kui ühendanud oma kallastel asuvaid rahvaid. Sellega on seotud ka jõe suur nimede hulk.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanim avastatud asulakoht Mekongi kallastel on Tais asuv Ban Chiang, mis pärineb umbes aastast 2100 eKr, aga Mekongi valglas elasid inimesed juba ammu enne seda. Esimene riik Mekongi ääres oli khmeeride poolt 1. sajandil rajatud Funan, mis asus Mekongi deltas. Sellele järgnesid 5. sajandil khmeeride rajatud Chenla riik ja 9. sajandil Khmeeri impeerium, mis püsis 15. sajandini.

Esimene eurooplane, kes jõudis Mekongi jõele, nimelt jõe deltasse, oli portugallane Antonio de Faria aastal 1540. 1563 Euroopas välja antud kaardil on Mekong juba olemas, ehkki deltast ülesvoolu polnud veel jõest midagi teada. Eurooplaste huvi polnud järjekindel. Hispaania ja Prantsusmaa saatsid misjonäre ja kaubandusekspeditsioone ja Hollandi maadeuurija Gerrit van Wuysthoff juhtis 16411642 ekspeditsiooni ülesvoolu kuni Vientiane'ini.

Päikeseloojang Mekongil

19. sajandil hakkas Prantsusmaa sellele piirkonnale suurt tähelepanu pöörama. Prantsusmaa hõivas 1861 Saigoni, kehtestas 1863 Kambodža üle protektoraadi ja laiendas 1893 oma kontrolli ka Laosele, luues Prantsuse Indo-Hiina. Võõrväed viibisid Mekongi alamjooksul kuni Indohiina sõja ja Vietnami sõjani, mis lõpetasid vastavalt Prantsusmaa ja USA sõjalise kohaloleku. Kuid ka hiljem jätkusid pinged USA toetatava Tai ning NSV Liidu toetatava Vietnami ja Laose vahel, mis takistas piiriülest koostööd.

Jõe süsteemne uurimine algas Prantsuse Mekongi-ekspeditsiooniga, mida juhtisid Ernest Doudard de Lagrée ja François Garnier. Aastail 18661868 tõusid nad Mekongi suudmest kuni Yunnanini. Nende peamine avastus oli see, et Mekongil on liiga palju koski ja kärestikke selleks, et olla laevatatav. 1900 avastas Pjotr Kozlov Mekongi lähte.