Meister ja Margarita

Allikas: Vikipeedia
Meister ja Margarita
Autor Mihhail Bulgakov
Algpealkiri Мастер и Маргарита
Tõlge Maiga Varik

Jüri Ojamaa

Kaane kujundaja Enno Ootsing
Päritolumaa NSVL
Keel vene
Žanr(id) satiiriline romaan
Kirjastaja Posev
Eesti kirjastaja Eesti Raamat
Avaldamisaeg 1967
Eesti avaldamisaeg 1968
Lehekülgi 356

"Meister ja Margarita" on Mihhail Bulgakovi romaan. Teost on peetud 20. sajandi parimaks ilukirjanduslikuks teoseks ning üheks tähtsamaks nõukogude ühiskonna vastaseks satiiriks. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle sajandi 100 parima raamatu hulka.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulgakov alustas teose kirjutamist aastal 1928. 12 aasta jooksul valmis 4 käsikirjavarianti. Töö käigus sai talle selgeks, et ühiskonnakriitilise sisu tõttu ei avaldata teost Nõukogude Liidus. Kuna autor ei olnud nõus teoses kärpeid tegema, suri ta 1940. aastal teadmisega, et tema teost ei avaldata mitte kunagi. Töö käsikirja kallal lõpetas tema naine.

Teose tsenseeritud versioon avaldati 1967. aastal ajakirjas Moskva. Ilmumata jäi ligikaudu 12% käsikirjast ning ilmunus esines muudatusi. Esimene kõikidel käsikirjadel põhinev trükk ilmus Venemaal 1989. aastal, 49 aastat pärast Bulgakovi surma.

Tegelasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mihhail Aleksandrovitš Berlioz – 40ndates, väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, sarvraamidega prillid, kirjandusliku ajakirja toimetaja, suurima kirjandusliku ühingu MASSOLIT juhatuse esimees
  • Ivan Nikolajevitš Ponõrev ehk Bezdomnõi – õlakas, ruugete salkus juustega, 23-aastane, poeet
  • Professor Woland – pikka kasvu, vasakud hambad kroonitud plaatinaga ja paremal kullaga, tumedad juuksed, hallid rõivad, üks silm must ja teine roheline
  • Peemot – suur, must kass, vurrud uljalt õieli
  • Fagott ehk regent ehk Korovjev – pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega, millel üks klaas katki
  • Hella – punased juuksed, arm kaelal, fosforrohelised silmad, alasti
  • Azazello – väike, laiad õlad, kihv, vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae
  • Meister – tumedad juuksed, terav nina, ärevad pruunid silmad

Sisukokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

I osa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patriarhi tiikide juures arutavad Berlioz ja Bezdomnõi, kas Jeesus Kristus oli olemas, ning leiavad et kindlasti mitte. Inimesi tänavatel ei liigu. Mingil hetkel ühineb nendega veider välismaalane, kes asub jutustama kõikvõimalikest (uskumatutest) asjadest, näiteks et ta sõi koos Kantiga hommikueinet, et Jeesus Kristus oli kindlasti olemas ning et Berliozil lõigatakse pea otsast. "Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära." Berlioz näeb viirastust – ülikummalist pikka, kõhna ja poolläbipaistvat kodanikku, kes kannab džokimütsi ja ruudulist pintsakut. "Evangeeliume ei saa võtta ajalooallikatena /…/ Saatan on olemas," sellest kõigest räägib välismaalane, kelle aktsent vahel kummalisel kombel kaob. Lisaks kõigele väidab ta, et peatub Moskvas olles Berliozi korteris. Berlioz ja Bezdomnõi on veendunud, et professor W on hullumeelne ning Berlioz läheb abi järgi. Teel kohtab ta veel kord viirastust, kes juhatab talle teed pöördvärava juurde, kus Berlioz libiseb, kukub trammi alla ning jääb oma peast ilma.

Pöördvärava juures kuuleb Bezdomnõi pealt naiste juttu, et Annuška olevat päeval oma õlipudeli maha pillanud ning seetõttu Berlioz libiseski. Bezdomnõi läheb tagasi tiikide juurde, kus ootavad teda professor ja Berliozi viirastus (Fagott). Professor aga ei paista enam vene keelest sõnakestki aru saavat. Regent teeb veidi Bezdomnõi kulul nalja ning veidi aja pärast lahkuvad kolm kogu – professor, regent ja kass. Poeet asub neid jälitama. Jälitatavad lähevad igaüks ise suunas. Kass Peemot sõidab trammiga! Bezdomnõi asub jälitama professorit, kaotab ta varsti silmist, kuid usub ta asuvat majas 13 ja korteris 47. Korterist leiab ta hoopis väikese tüdruku ning naise vannist, haarab köögilaualt paberist ikooni ja küünla. Moskva jõe ääres usaldab oma riided tundmatule habemikule ning sukeldub lainetesse; tagasi jõudes leiab ta aga vanamehe koos riietega kadunud olevat, alles on üksnes aluspüksid, küünal, ikoon ja pakk tikke. Bezdomnõid jälitab kuskilt kostnud "Jevgeni Onegin’i" muusika, ta jätkab otsimist mööda kõrvaltänavaid, kartuses rahvarohketes kohtades aluspesus liikudes liialt tähelepanu äratada, Gribojedovi poole, kus asub MASSOLIT.

Gribojedovis ootavad Berliozi kärsitult teised vaimuinimesed (kirjanikud), kes oma vaidlustes jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi restoranis seevastu käib igaõhtune pidu delikatesside ja džässiorkestriga. Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus mustasilmne mees, nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse.

Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saška. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi poole.

Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovitš Lihhodojev (Varieteeteatri direktor) kohutava pohmelliga – sketšist Hustovi suvilas toimus eelmisel õhtul pidu. Korter on üleüldiselt veider: sealt on teadmatus suunas kadunud näiteks Stjopa ja Berliozi abikaasad. Stjopa leiab oma korterikaaslase Berliozi asemel eest hoopis professor Wolandi, kellega ta olevat sõlminud lepingu viimase esinemiseks Varieteeteatris. Kaetud laual on nii viin kui maitsvad söögid, olgugi et koduabiline Gruna on kadunud (nagu hiljem selgub, siis Voroneži). Stjopa helistab Varietee finantsdirektorile ning veendub lepingu ehtsuses. Avastab ka kinnipitseeritud Berliozi toaukse. Stjopa tuppa on lisaks professorile ilmunud veel kass ja regent, mõne aja pärast astub kapist välja ka Azazello. Kõik neli kritiseerivad Stjopat ning otsustavad ta minema saata, paari hetke pärast leiabki mees end rannast – Jaltas.

Bezdomnõi ärkab haiglas. Vanniskäik ja heatahtlik õde. Korraldatakse teste ja küsitlusi. Pärast hommikusööki tuleb doktor Stravinski (40ndates aastates, hoolikalt raseeritud, hea kasvatusega, läbinägevad silmad, nn tähtis nina) koos oma meeskonnaga. Lubab küll Bezdomnõi välja kirjutada, ent tõestab samas, et mees oleks paari tunni pärast samas paigas tagasi. Bezdomnõi hakkab miilitsale avaldust kirjutama ja jääb vabatahtlikult kliinikusse.

Nikanor Ivanovitš Bossoi’lt (maja 302B korteriühistu esimees) tahavad inimesed Berliozi korterit saada, küll meelituste, küll ähvarduste abil. Peremees läheb ise korterisse 50 ning leiab pitseeritud ukse tagant Korovjevi (Fagott), kellega sõlmib nädalase üürilepingu, et professor, kass ja tõlk võiksid jääda korterisse seni kuni etendused on antud. Korovjev annab Nikanorile ka lisaraha 400 rubla, mille viimane peidab oma korteri ventilatsioonilõõri. Woland annab teada, et talle Nikanor ei meeldi, mille peale Korovjev helistab miilitsasse esitledes ennast kui Timofei Kvastsov korterist nr 11 ja teatab, et korteriühistu esimehel on kodus välisvaluutat. Miilits ilmub söögi ajal Nikanori korterisse ning leiabki ventilatsioonist dollarid. Nikanor üritab end kaitsma hakata, kuid tulutult, sest nii leping, kontramargid, üüriraha kui kiri on ta portfellist kadunud. Mees arreteeritakse. Kvastsov kaob oma korterist.

Teatris ootavad Stjopat Rimski (Grigori Danilovitš, kõhn, sarvraamidega prillidega, Varieteeteatri finantsdirektor) ja Ivan Saveljevitš Varenuhha (teatri administraator). Telefon Stjopa juures ei vasta, käivad kontramargilunijad, arutatakse maagilise etenduse üle. Saabub kiirtelegramm Jaltast Stjopalt – arvatakse et tegemist on kas nalja või eksitusega. Saabub järgmine ning sellega koos ka ehtne Stjopa allkiri. Samal ajal vastab korter 50nes telefonile Korovjev, kes ütleb, et Stjopa on hoopis autoga lõbusõidul. Jaltasse ei õnnestu helistada ning Rimski paneb telegrammid ümbrikusse ja palub need Varenuhhal uurimisse viia. Ähvardav telefonikõne ei luba Varenuhhal seda aga teha, mees teeb seda siiski. Varenuhha otsustab enne teele asumist hetkeks aiast läbi astuda ning kohtub seal kassiliku mehe ja Azazelloga, kes temaga tõrelevad ja seejärel maagi korterisse toimetavad. Väljas möllab torm – vihm ja äike. Korteri 50 esikus kohtub Varenuhha punasejuukselise fosforroheliste silmadega alasti näitsikuga (Hella) ja kaotab teadvuse. Bezdomnõi üritab kirjutada avaldust, kuid ettevõtmine ei taha kuidagi õnnestuda ja mees purskab nutma. Õde viib paberid minema, arst teeb rahustava süsti. Bezdomnõis hakkavad võitlema kaks isikut: üks, kes arvab, et professorit tuleb ilmtingimata jahtida, ning teine, kes leiab, et asju tuleb rahulikult võtta. Bezdomnõi palati rõdul on keegi võõras!

Musta maagia etendus. Algab jalgrattatrikkidega. Rimski on segaduses – lisaks Stjopale on nüüd kadunud ka Varenuhha, telefonid ei tööta. Saabub maag oma saatjaskonnaga ning etendus saab alguse juba riietusruumis – inimlikul kombel käituv kass Peemot ja Fagotti trikk Rimski uuriga. Lavaline etendus saab alguse kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille vastu Žorž Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Jant jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovitš Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi looži jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi.

Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient, kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu – Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli ajaloolane, kes võitis sada tuhat rubla, mille eest üüris keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid. Kirjutas raamatut Pontius Pilatusest, kuid ühel päeval kohtas tänavanurgal naist, kel olid kollased lilled käes, keda hakkas armastama. Naine käis igal päeval meistri juures, oli lummatud nii mehest kui tema teosest. Raamat sai valmis, kuid toimetaja seda ei avaldanud. Seevastu hakkasid ajakirjanduses ilmuma artiklid, et meister (tol ajal loomulikult veel oma kodanikunimega) on üritanud trükki sokutada Jeesuse apoloogiat (kaitsekõne). Kõige hullema kirjatöö esitas Latunski. Meister jäi järjest haigemaks, armastav naine palus tal mere äärde kosuma sõita. Meister annab oma raha naisele. Näeb hirmuunesid kaheksajalast, kes üritab ta südant endale saada. Üritab oma raamatut põletada, naisel õnnestub sellest siiski osake päästa. Ühel ööl lubas naine, et hommikul tuleb igaveseks meistri juurde, kuid peale naise lahkumist koputati meistri aknale... Aegu hiljem tuli meister vabatahtlikult haiglasse. Sinnasamasse haiglasse on toodud ka Bengalski.

Rimski istub oma kabinetis, kui tänaval läheb lahti uus möll – Fagotti antud rõivaesemed kaovad naistelt. Rimski hakkab juba telefoni haarama, et helistada ja asjaolusid seletada, kuid heliseb telefon ja naisehääl keelab midagi ette võtta. Varsti ilmub tagasi ka Varenuhha, kuid Rimski taipab, et midagi on väga valesti – Varenuhhal pole kõigele lisaks isegi varju! Surnud punapea üritab aknast sisse ronida… Rimski tunneb, et tema lõpp on lähedal, kuid kireb kukk ja mõlemad koolnud hõljuvad aknast välja. Rimski põgeneb teatrist ja sõidab Leningradi rongile, tema juuksed on halliks muutunud.

Nikanor on miilitsas, kuid ei suuda mõistlikku juttu rääkida, annab üksnes üles korteriühistu sekretäri. Miilits käib ka korter 50nes, kuid toad on tühjad. Nikanori järgmine peatuspaik on närvikliinik.

Teatris valitseb segadus – ukse ees on järjekord piletisoovijatest; Varenuhha, Rimski ja Stjopa on endiselt teadmata kadunud; telefonid helisevad pidevalt. Miilits ja koer Ruutuäss Rimski segaminipaisatud toas. Kõik jäljed maagist on kadunud, ei mingeid tõendeid. Kassa jääb avamata. Vassili Stepanovitš Lastotškin (Varieteeteatri raamatupidaja) plaanib sõita raha üle andma ning Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste Komisjoni eelnenud päeva sündmustest ette kandma. Sekeldused kümnerublastega! Komisjonis valitses samuti segadus – esimees Prohhor Petrovitš oli kadunud, üksnes tema ülikond tegi laua taga tööd. Kurja juureks paistis jällegi kord olevat Peemot. Ka komisjoni teises filiaalis ei olnud olukord palju parem – seal oli käinud Fagott, mille tagajärjel laulsid nüüd kõik töötajad vahetpidamata. Õige pea saabuvad autod ning sõit Stravinski kliiniku poole läheb jällegi kord lahti. Viimaks jõuab Stepanovitš ka rahandussektorisse ja on valmis raha üle andma, kui selgub, et rublade asemel on tema käes hoopis dollarid ning vaene mees arreteeritakse.

Kiievist saabub veidra telegrammi peale ja lootuses pärida korter Berliozi tädimees Maksimilian Andrejevitš Poplavski, ökonomist-planeerija. Korteriühistus ei ole keegi võimeline temaga rääkima ja suundub siis korterisse 50. Ukse avab kass, Korovjev annab liigutava etenduse, kui murtud ta Berliozi surmast on, kass omakorda vaatab külalise passi ja käsib tal kiiresti tagasi Kiievisse sõita. Azazello juhatab tädimehe välja, loobib ta asjad trepist alla, lööb teda praetud kanaga. Poplavski kohtub trepil mehega, kes pärib temalt korter 50ne asukoha järgi, ning poeb siis kolikambrisse varjule (pärast mõningaid sündmusi sõidab ta ka tagasi Kiievisse). Vastutulijaks ei olnud keegi muu kui Andrei Fokitš Sokov (teatri einela juhataja). Talle avab ukse Hella ning mees juhatatakse elutuppa, kus viibib ka maag. Woland hurjutab külalist viletsa toidu pärast, söödab omaltpoolt parimate paladega. Kümnerublalised Fokitši käes olid muutunud taas kümnerublalisteks. Maag räägib ka Fokitši suurtest säästudest ja sellest, et mees sureb üheksa kuu pärast maksavähki. Fokitš lahkub, kuid peab oma kaabu järgi tagasi tulema, Hella pakub talle ka mõõka. Trepil muutub kaabu esmalt baretiks, seejärel kassiks. Fokitš läheb imekiiresti arsti vastuvõtule, kuid viimane ei leia jälgegi vähist. Arstile jäetud raha muutub kuldrahaks, arsti käes pudelisiltideks. Hiljem ilmuvad doktori lauale veel kassipoeg ja varblane; õeks maskeerunud Azazello kaanidega, mida arst endale tellis. Arst saab vapustuse.

II osa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Margarita Nikolajevna igatseb endiselt meistri järele. Aegu tagasi oli ta lubanud oma abikaasa jätta ja igaveseks meistri juurde jääda, ent tol saatuslikul ööl ei jõudnuki ta abikaasa koju ning hommikul meistri juurde minnes oli ka tema kadunud. Ühel hommikul ärkab Margarita eelaimdusega, et midagi peab sel päeval juhtuma – ta oli meistrit unes näinud. Abikaasa on komandeeringus ning Margarita otsustab välja minna. Toatüdruk Nataša räägib maagist ja tema imelistest kingitustest, mille peale perenaine talle kingib sukad ja pudeli odekolonni ning palub tal naerdes selliseid lollusi mitte enam rääkida. Trolliga sõites kuuleb Margarita, et Berliozi pea on kirstust varastatud. Pargipingil istudes kohtab Azazellot, kes palub teda õhtul isanda juurde külla. Kui naine kuuleb, et õhtul võib ta saada meistrist teateid, on ta rõõmuga valmis minema. Azazello annab talle purgi kreemi ning palub telefonikõnet ootama jääda.

Õhtul helisebki telefon. Azazello käsku täites määribki Margarita end kreemiga kokku ning muutub nooremaks. Kingib oma asjad Natašale; alasti olles narrib oma naabrit Nikolai Ivanovitši; lendab Azazello antud juhiste järgi põrandaharja seljas kohtumispaiga poole, saatjaks valsiviis.

Lendab nähtamatuna linna kohal ja narrib veidike inimesi. Sööstab ka Latunski korterisse, viimast aga pole kodus – viibib nimelt Berliozi matustel. Margarita lõhub ja laamendab korteris nii mis jaksab. Veidi hiljem lohutab samas majas elavat pisikest poissi, kes sellest kärast hirmunud on. Lend jätkub, varsti jõuab talle järgi Nataša, kes end ja Nikolai Ivanovitši kreemitanud oli, viimane oli aga kreemi mõjul hoopiski karvaseks orikaks muutunud. Margarita supleb jões ja talle saab osaks pidulik vastuvõtt. Sõit läheb Moskva poole lahti: seekord autos, mille juhiks on vares.

Margarita uinub/unistab sõidu ajal meistrist ja juba ongi auto kohale jõudnud – surnuaeda. Auto kukutatakse järsakust alla ning vares lendab oma teed. Järgmiseks teejuhiks on Azazello, kes viib Margarita korterisse nr 50. Korovjev võtab nad vastu. Pimedus ja lõputuna tunduv trepp. Margarita nõustub sel ööl olema peoperenaine ning kohtub õige pea ka kogu seltskonnaga, ka Abadonnaga, kes talle hirmu naha vahele ajab. Peemot teeb oma trikke ning perenaisele jõuab järgi ka Nataša.

Margaritat pestakse basseinis verega, lõhnastatakse ja ehitakse. Ballisaalid on vaimustavad! Margarita ülesandeks jääb aga külalisi trepil tervitada, parem põlv padjal. Erilised külalised saabuvad üksteise järel kaminast. Eriti sügava mulje jätab Margaritale naine Freida, kes härdalt palub oma piinade lõpetamist. Toimub värskendamine, jalutuskäik külaliste hulgas ja pidulik lõpp – Berliozi pea, parun Meygel ja Wolandi muututmine verekarikast joomise järel (joob ka Margarita). Söömine ja joomine Wolandi magamistoas. Margarita palub Freida vabastada. Woland toob tagasi ka meistri, kes arvab, et kõik on üksnes uni. "Käsikirjad ei põle" Õnnelik lõpp – vana käsikiri, keldrikorter (pealekaebaja Aloizi Mogarõtš saab oma palga), minema hullumajast; Nataša jääb omal soovil nõiaks; Nikolai Ivanovitš läheb koos tõendiga, oma öiste tegemiste kohta, koju; Varenuhha samuti; Margarita saab Wolandilt kingituseks teemantidest hobuseraua. (mille Margarita kogemata kaotab ning Annuška leiab. Viimane peab siiski leiust loobuma.)

Kõik hakkab lahenema, lõpule jõudma. Margarita ja Meister elavad rõõmsalt keldrikorteris. Linnas püütakse leida seletusi kõikidele viimasel ajal toimunud veidratele sündmustele. Pidevalt kontrollitakse 50ndat korterit – seal paistab elu keevat, ent kui miilits saabub, pole kedagi nähtaval. Kuulatakse üle Arkadi Apollnovitš. Tõendeid Wolandi Moskvas viibimise kohta ei suudeta leida. Prohhor Petroviš on saanud oma õige kuju tagasi. Rimski leitakse Leningradi "Astoria" hotellist ning peale rääkimist miilitsaga palub meeleheitlikult kaitset. Bezdomnõi kuulatakse samuti üle, kuid ta on huvi asja vastu kaotanud. Saabub ka Lihhodejev Jaltast. Leitakse ka Varenuhha, kes algul püüab miilitsale valetada, siis aga ikkagi kõik ausalt ära räägib ning palub kaitset kõige kurja eest. Kuulakse üle ka Nikolai Ivanovitš, kelle tunnistustest kerkivad esile veel kaks inimest – Margarita ja Nataša – kes on aga endiselt kadunud. Linnas liigub ohtralt igasuguseid kuulujutte. Laupäeva hommikul läheb miilits taas korter 50nesse, kus seekord leidub elanikke: Peemot lõbustab ennast seadusesilmadega, tulistamine. Aeg on minema hakata! Peemot süütab võõrastetoa ja kaob ise aknast välja; leekidesse ilmub parun Meygeli laip.

Peemot ja Korovjev tahavad Gribojedovisse sööma minna, naisterahvas uksel ei taha aga sisse lasta, kuna neil puuduvad liikmepiletid. Restorani šeff Artšibald Artšibaldovitš aga palub nad sisse, taibates kellega tegu, ning pakub külalistele kõike kõige paremat. Rahu ja vaikust pole kauaks, varsti tulistamine, priimus süttib põlema ja sellega koos ka katus. Rahvas põgeneb, šeff vaatab kurva pilguga.

Woland ja Azazello istuvad. Ilmub Levius Matteus, kes palub oma isanda nimel Wolandit, et too võtaks meistri kaasa ja annaks talle lõpuks ometi rahu. Azazello läheb korraldama, ilmuvad Korovjev ja Peemot. Läheneb ka äike.

Margarita ja meistri juures on laud kaetud, tuleb Azazello, kes teeb ettepaneku isandaga jalutama minna. Enne süüakse ja juuakse, ka seda veini, mida külaline on kaasa toonud. Margarita ja meister surevad – üks oma abikaasa majas ja teine kliinikus. Kolmekesi kappavad nad nüüd oma mustadel ratsudel üle linna. Meister külastab Bezdomnõid. Äike. Gribojedov on maha põlenud.

Kogu seltskond seisab künkal. Meister jätab Moskvaga hüvasti. Margarita näeb Wolandi mantlihõlma vahelt, et Moskva on hävinud, põlenud.

Öös jätkub sõit. Fagottist on saanud tumelilla rüütel kuldsete ratsmetega hobusel; Peemot on kõhnuke vaikiv noormees, paaž (narr). Azazello kihv ja kae on kadunud, tema silmad on tumedad ja tühjad. Meistril pikad valged juuksed ning kannused sätendamas saabastel. Woland "lendas sellisena nagu ta tõeliselt oli /…/ tema hobuse valjad, see võis olla kuukiirtest kett ja et hobu pimedus ise, ja tema lakk on kõuepilv ja ratsaniku kannused – valged täheterad." Jõuavad uuele maastikule, kus otsekui kurt peremees (st prokuraator) ja koer vaatavad kuud. Meister: "Vaba! Sa oled vaba! Ta ootab sind!" Igavene elu Margaritale ja meistrile.

Segadus Moskvas jätkub: kuulujutud, mustade kasside hävitamine, segadused põrgusaadikutele sarnaste inimestega

Romaani läbiv lugu Pontius Pilatusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prokuraator Pontius Pilatus vihkab roosiõli lõhna. Jeršlaimi on saadetud mees, kelle üle tetrarh keeldus otsust langetamast, ning andis selle ülesande Pilatusele. Tsensuurio Marcus Rotitapja lööb vangi, sest too ei pöördunud prokuraatori poole sõnaga “hegemoon”. Ješua ehk Ha-Notsri, kes räägib Levius Matteusest ning tema kirjutistest, jutustab ka asjadest, mida prokuraator mõtleb ja tunneb ning kustub teda Ileoni mäele jalutama, kinnitades, et ei ole õhutanud rahvast templit hävitama. Ješua on rääkinud Juudasele võimust ning tõe ja õiguse riigist – talle määratakse surmaotsus, mis viiakse täide Kolgata mäel. Prokuraator kostab häid sõnu Ha-Notsri eest end paasapühade puhul vabastavad kirikuisad hoopis Bar-Rabani, röövel-mõrvari. Pilatus ehk ratsanik Kuldne Oda ähvardab ülempreestrit Kaifat, asjatult.

Minnakse Kolgata mäele, palavus. Üks pealtvaataja on mäe teisel küljel – Levius Matteus. Algul püüab platsile pääseda, kuid siis loobub. Süüdistab ennast. Varastab leivakaupmehelt noa, neab Jumalat. Kolm surmamõistetut piinlevad ja tapetakse viimaks. Levius lõikab Ješua ristilt maha ja viib kaasa; päästab köidikutest ka teised.

Vihm. Prokuraator mõtleb, joob. Saabub külaline Afranius. Pilatus räägib, et Juudast tahetakse tappa. Külaline hakkab toimetama. Prokuraatori truu sõber, koer Banga. Niza ja Juudase kohtumine, Juudas tapetakse. Paasaöö pidustused, Levius Matteuse ja prokuraatori jutuajamine.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mati Unt, "Meister ja Margarita" (näidend romaani ainetel). Sari Sõnalava, 2001, nr 2, 60 lk
  • Irina Belobrovtseva ja Svetlana Kuljus, "Mihhail Bulgakov: Meister ja Margarita: Kommentaarid". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Avita, Tallinn 2001, 83 lk
  • Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova, "Meistri ja Margarita päevik". Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa; koostanud, eessõna ja kommentaarid: Viktor Lossev. Tänapäev, Tallinn 2003, 560 lk
  • Irina Belobrovtseva, Svetlana Kuljus, "Mihhail Bulgakovi romaani "Meister ja Margarita" kommentaarid". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Kirjastus Argo, 2007, 376 lk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]