Mehaanika

See artikkel räägib füüsika harust; tehnika haru kohta vaata artiklit Mehaanika (tehnika).

Mehaanika (ka: mehhaanika; vanakreeka keele väljendist mekhanikē tekhnē 'masinate ehitamise kunst') on füüsika haru, mis uurib kehade paigalseisu ja liikumist ning nende põhjusi (jõudude mõjumist).

Mehaanika põhiseadused töötasid välja Galileo Galilei ja Isaac Newton. Kuni 19. sajandini arvati, et kõik füüsikalised nähtused on seletatavad mehaaniliste protsessidega. Tänapäeval on teada, et paljudes füüsika valdkondades on oma seaduspärasused, mis ei taandu mehaanikale, ning et Newtoni versioonis on mehaanika vaid tegelikkuse lähendus, mis näiteks relativistlike süsteemide puhul ei ole rakendatav (nende puhul on tarvis rakendada relatiivsusteooriat). Ometi jääb mehaanika koos oma mõistetega, nagu massi- ja jõumõiste, füüsika üheks aluseks.

Uurimisobjekti järgi võib mehaanika jaotada

Peenema jaotuse saame siis, kui arvestame teoreetilisi alusmõisteid:

Klassikaline mehaanika
- Staatika (kirjeldab jõudude jaotust paigalseisvas süsteemis)
- Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude)
- Dünaamika (kirjeldab liigutatavate kehade käitumist ja neile mõjuvaid jõude)
  - Kineetika
    - Võnkumise teooria
- Tehniline mehaanika
  - Masinate dünaamika
  - Materjaliõpetus
  - Tugevusõpetus (elastostaatika)
- Teoreetiline mehaanika
Statistiline mehaanika (kirjeldab paljudest osakestest koosnevate süsteemide käitumist, näiteks termodünaamikas)
Erirelatiivsusteooria (on vajalik süsteemide puhul, mille kiirus on lähedane valguse kiirusele)
Üldrelatiivsusteooria
Kvantmehaanika (on vajalik mikromaailma kirjeldamiseks)
Hüdromehaanika ehk Voolamise mehhaanika

Vaata ka[muuda]