Meaning and Knowledge

"Meaning and Knowledge" ("Tähendus ja teadmine") on Hilary Putnami 1976. aasta John Locke'i loengute tekst. See ilmus 1979 tema raamatus "Meaning and the Moral Sciences".

Kokkuvõte

Loeng I

Tõe (tõesuse) küsimus on filosoofias väga vana, kuid alles 20. sajandil hakkasid filosoofid ja loogikud eristama teadmise ja õigustatud uskumuse loomuse probleemist.

Alfred Tarski tõeteooria (Tarski tõeteooria) pretendeerib ennekuulmatul moel sellele, et ta on neutraalne epistemoloogia probleemide suhtes ning realismi ja idealismi vastasseisu suhtes metafüüsikas. Üks selle teooria põhiideid on jutumärgitustamine: näiteks lause ""Lumi on valge" on tõene" on tõene parajasti siis, kui lause "Lumi on valge" on tõene. Peale selle, ta on väidetav parajasti siis, kui algne lause on väidetav, tõene tõenäosusega r parajasti siis, kui algne lause on tõene tõenäosusega r, jne. Alfred Tarski, Rudolf Carnapi, Williard Van Orman Quine'i, Alfred Ayeri ja nende mõttekaaslaste meelest on nende seikade teadmine võti sõnadest "on tõene" arusaamiseks. Väljendist "P on tõene" (kus P on jutumärkides lause) arusaamiseks tuleb lihtsalt P jutumärgitustada ning eemaldada sõnad "on tõene". Jutumärgitustamisteooria pooldajate järgi ei ole vastamiseks küsimusele, mis tähendab, et miski on tõene, tarvis võtta seisukohta selle kohta, mida see miski omakorda tähendab või kuidas seda miskit tuleb verifitseerida või mitte verifitseerida. "Tõene" on filosoofiliselt neutraalne mõiste, lihtsalt vahend semantiliseks tõusuks – väidete tõstmiseks objektkeelest metakeelde.

Putnam visandab Tarski teooria teise põhiidee. "Tõene" on lausete predikaat, ja selleks et teooria oleks täpne, peavad laused olema formaliseeritud keeles L. (Tänapäeval näevad filosoofid ja keeleteadlased palju vaeva teooria laiendamisega loomulikele keeltele.) Sellises keeles on lõplik arv defineerimata predikaate ehk algpredikaate. Lihtsuse mõttes oletame, et keeles L on ainult kaks algpredikaati – "on kuu" ja "on sinine". Predikaatide P korral võib väljendit "P osutab x-ile", mille lähedase seose toob välja selle ümbersõnastamine kujule "P on x-i kohta tõene", saab samuti selgitada jutumärgitustamise idee abil: näiteks "on kuu" osutab x-ile (metakeelne predikatsioon) siis ja ainult siis, kui x on kuu (objektkeelne predikatsioon). Kui P on algpredikaat ja P osutab x-ile, siis P osutab x-ile algselt. Algse osutamise võib näitel L defineerida nimekirja abil: P osutab x-ile algselt siis ja ainult siis, kui 1) P on fraas "on kuu" ja x on kuu või 2) P on fraas "on sinine" ja x on sinine. Sarnase definitsiooni saab anda mis tahes formaliseeritud keele korral.

Edasine esitus on visandlik, et vältida loogika ja matemaatika keerukusi. Keele mittealgsed predikaadid konstrueeritakse algpredikaatidest tõefunktsioonide ja kvantorite abil. Oletame näiteks, et meie käsutuses on ainult disjunktsioon ja eitus. Siis võib osutamise defineerida järgmiselt: 1) kui P ei sisalda konnektoreid, siis P osutab x-ile siis ja ainult siis, kui P osutab x-ile algselt; 2) "P või Q" osutab x-ile, kui P osutab x-ile või Q osutab x-ile; 3) mitte-P osutab x-ile, kui P ei osuta x-ile. Keerulise loogika ail saab selle induktiivse definitsiooni muuta päris definitsiooniks. Tulemuseks on osutamise definitsioon konkreetse keele korral, mis ei kasuta semantilisi sõnu (nagu "tõene", "osutab"). Kui nüüd eeldada, et meie lihtne keel on nii lihtne, et iga lause kuju on kas "iga x-i korral Px" või "mõne x-i korral Px" või mõni nende kujude tõefunktsioon (kus P on predikaat), siis "tõese" saab defineerida nii (Tarskil on muidugi palju keerulisemad keeled): 1) "iga x-i korral Px" on tõene siis ja ainult siis, kui iga x-i korral P osutab x-ile; 2) "mõne x-i korral Px" on tõene siis ja ainult siis, kui mõne x-i korral P osutab x-ile; 3) kui p ja q on laused, siis "p või q" on tõene, kui p on tõene või q on tõene, ja mitte-p on tõene, kui p ei ole tõene.

Välja jäid ka mitmekohaliste predikaatidega seotud suured raskused, aga põhiideed on järgmised: 1) tõesus ja osutamine defineeritakse iga keele korral eraldi; 2) algne osutamine defineeritakse nimekirja abil ning tõesus ja osutamine üldiselt defineeritakse induktiivselt; 3) induktiivse definitsiooni saab loogika vahenditega muuta päris definitsiooniks.

Nüüd saab tõese definitsiooni põhjal tõestada näiteks, et "Mõne x-i korral x on kuu" on tõene siis ja ainult siis, kui mõne x-i korral x on kuu. Ja üldiselt saab tõese definitsioonist tuletada, et

(T) "P" on tõene siis ja ainult siis, kui P,

kus P asemel võib olla keele L mis tahes lause. See, et skeemi (T) kõik üksikjuhud järelduvad "tõese" definitsioonist, on Tarskil tõepredikaadi "on tõene" definitsioonide adekvaatsuskriteerium (kriteerium T, konventsioon T).

Jutumärgitustamise idee võib algul tunduda triviaalsena, kuid Tarski teooria on väga mittetriviaalne, sest jutumärgitustamise idee ütleb ainult, et kriteerium T on tõene, kuid ei ütle, kuidas defineerida "tõene" nii, et kriteerium T oleks täidetud. Samuti ei võimalda jutumärgitustamine iseenesest kõrvaldada sõna "tõene" kõigist kontekstidest, näiteks lausest "Kui kujuga "p või q, mitte p, järelikult q" arutluse mõlemad eeldused on keeles L tõesed, siis ka järeldus on keeles L tõene".

Tarski teoorial on palju raskusi, mis Putnamit aastaid vaevasid. Üks mitte väga tõsine raskus on see, et "tõene" on Tarskil lausete predikaat, nii et rangelt võttes ei analüüsita mitte väidete predikaati "on tõene", vaid predikaati "väljendab tõest väidet". Ent niisugune kõrvalekalle sõnade tavatarvitusest on tõenäoliselt vältimatu.

Tõsisem vastuväide on see, et Tarski teoorias ei ole lubatud laused, mis pole ei tõesed ega väärad (näiteks "Kanada puude arv on paarisarv") ega laused, mis sisaldavad indeksikaale. Praegu tundu Putnamile, et teooriat saab modifitseerida, et hõlmata ka ähmased ja indeksikaalsed predikaadid, kuid see jääb siinkohal kõrvale. Putnam ei tee ka vahet Tarski algse teooria ning Saul Kripke poolt hiljuti pakutud väga elegantse variandi vahel.

Putnam vaatleb üksikasjalikult Hartry Fieldi kriitikat, millega ta varem nõustus. Field leiab, et Tarski ei ole algset osutamist filosoofiliselt selgitanud. Näiteks oleks 19. sajandi lõpu keemik võinud anda hullumeelse "valentsi definitsiooni" kujul "iga E ja iga n-i korral E-l on valents n parajasti siis, kui E on kaltsium ja n on +1 ... või E on väävel ja n on –2", mis loetleb kõik elemendid. Selline reduktsioon poleks olnud aktsepteeritav. Kui oleks selgunud, et valentsi mõistet ei õnnestu mitte kuidagi seletada aatomite ehituse kaudu, siis oleks lõpuks loobutud valentsiteooriast või loobutud füsikalismist ja asendatud see võib-olla "kemikalismiga". Valentsimõistest poleks küll loobutud, kuni sellest oleks ainete iseloomustamisel kasu olnud, kuid oleks ikkagi otsitud reaalset reduktsiooni. Selline metodoloogia on olnud teaduses äärmiselt viljakas, ning Field leiab, et me loobume sellest viljakast metodoloogiast, kui me ei taipa, et selleks et kehtestada tõesuse mõistet füsikalistlikult aktsepteeritava mõistena, on tarvis lisada algse osutamise teooriad.

See heidab valgust ühele 20. sajandil pinnale ujunud probleemile. Kas osutamine on lihtsalt sõna (või sõnaeksemplari) ja mõne teise asja vaheline suhe? Kui on, kas ta on siis loodusliku põhjusliku korra osa nagu keemilises sidemes olemise suhe? Kas seda tuleb uurida samamoodi? Kui ei ole, kas me vaatame keelt transtsendentaalsena (Immanuel Kanti mõistes või mingis muus mõistes)? Või peaks üldse loobuma osutamisest rääkimisest? Field vastab kolmele esimesele küsimusele tugevalt füsikalistlikult "jah".

Stephen Leeds on avaldamata käsikirjas Fieldile teravmeelselt vastanud. Ta küsib, milleks me tõesuse mõistet õieti vajame. Näiteks deduktiivses loogikas selleks et öelda "arutluses tüüpi X on eelduste tõesuse korral järeldus tõene" ja nõustumise väljendamisel, kui pole täpselt teada, milline lause öeldi, ("see, mis ta ütles, on tõene"). Kui meil oleks loenduvalt lõpmatute konjunktsioonide ja disjunktsioonidega metakeel, siis terminit "tõene" poleks tarvis. Näiteks "see, mis ta ütles, on tõene" oleks väljendatav nii: "(Ta ütles "P₁" ja P₁) või "P₂" ja P₂) ..." (objektkeele iga lause kohta üks disjunkt). Me saame aga kasutada ainult lõplike väljenditega keelt, sellepärast võtamegi appi sõna "tõene". Ja siis võib "tõese" defineerida ükskõik kuidas, kui ainult kriteerium T on täidetud. Leeds tahab õigupoolest öelda, et valentsi mõiste on seletuslik, põhjuslik-seletuslik. Et valentside erinevus on mõeldud seletusena, siis on tarvis ka öelda, mis asi valents on. Aga osutamise mõiste ei ole Leedsi meelest põhjuslik-seletuslik. Tõesuse ja osutamise mõiste laadseid mõisteid on tarvis selleks, et midagi väljendada (kuigi põhimõtteliselt saab seda väljendada ka teisiti). Kui pidada silmas seda otstarvet, siis ei ole sellel mingit tähtsust, et algne osutamine on defineeritud "hullumeelsel" viisil. Osutamise mõiste ei ole põhjuslik-seletuslik, või vähemalt ei ole Field näidanud, et ta seda on. Võidakse vastu väita, et kui jutt on tõesusest metakeeles, siis Leeds jääb hätta. Aga siis tuleb võtta lihtsalt "pikemad" lõpmatud tõefunktsioonid. Ja Leedsi argumendis polegi oluline mitte see, vaid see, et tõesuse ja osutamise mõistet ei lähe tarvis mitte seletamiseks, vaid otstarbeks, milleks piisab kriteeriumi T täitmisest.

Sügavam raskus on järgmine. Mis teha lausungiga kujul "see, mida ta ütles, on tõene", kui "ta" ei rääkinud meie objektkeeles? Loomulik oleks vastata, et osutamise mõiste on mõttekas ainult juhtudel, kui tõlke mõiste on mõttekas. Kui me seda, mis "ta" ütles, üldse mitte kuidagi tõlkida ei oska, kuidas me siis võiksime aru saada lausest "see, mida ta ütles, on tõene"? See viib järgmisele ideele. Osutamine defineeritakse kõigepealt Tarski kombel emakeele jaoks ning seejärel laiendatakse teistele keeltele tõlke kaudu. Field aga ütleks, et kui ma osutan X-ile, siis see tähendab, et (või seisneb selles, et; või ehk on empiiriliselt redutseeritav (nii nagu "vesi on H₂0" on empiiriline reduktsioon) sellele, et) ma olen X-iga teatud "füsikalistlikus" suhtes, ja seda suhet võiks esialgu mõelda seotusena X-iga või X-i mõne omadusega teatud liiki (tuleb täpsustada) kausaalse ahela kaudu. Ja kui "ta" osutab X-ile, siis tema suhe X-iga ei sõltu sellest, mis keeles ta räägib. Nii et "osutamise" tähenduse selgitamisel ei tohi viidata minu keelele ega kasutada tõlke mõistet. Aga miks? On ilmne, et me saame teiste inimeste keelte kujutamist oma keelele õigustada ilma eelduseta, et on üldse mingi ühtne osutamissuhe sõnade ja asjade vahel: võõraste keelte kujutamine oma keelele on viis teiste inimeste käitumise ratsionaliseerimiseks, mis hõlbustab nendega läbikäimist, nende käitumise ennustamist jne. Ja kui me oleme Leedsi esitatud põhjustel õigustatud omama osutamise mõistet oma keele jaoks, siis me oleme õigustatud laiendama seda mis tahes keeltele, mida me oma keelele kujutame.

Aga kõik see ei näita, et Field eksib. Võib-olla see füsikalistlik osutamissuhe, millest Field räägib, on olemas, kuigi meil pole seda tarvis, et õigustada väljendite "tõene" ja "osutab" kasutuselevõttu. Aga tõestamise koorem lasub suuresti Fieldil.

Putnamile tundub, et ei ole täiesti väär mõelda osutamisest kui põhjuslik-seletuslikust mõistest. Järgmises loengus hakkab ta esitama seda realistlikku intuitsiooni arvestavat teooriat.

Loeng II

Realismist on hakatud filosoofias üha enam rääkima, aga väga vähe räägitakse sellest, mis realism on. Tavaliselt ütlevad realistid, et nad usuvad tõe vastavusteooriasse. Oma positsiooni õigustades esitavad realistid tavaliselt vastuväiteid mingit laadi idealismile, näiteks positivismile või operatsionalismile. (Kõik filosoofid püüavad nihutada tõestamise koormat oponentidele, ja kui see lasub oponentidel, siis tundub nende argumentide kummutamine oma positsiooni kaitsena piisav.) Ja realistide (realism) tüüpiline argument idealistide vastu on, et see teeb teaduse edust ime, (imeargument). George Berkeleyl oli Jumalat tarvis ainult selleks, et seletada, miks uskumused toolide ja laudade kohta on edukad, kuid apelleerimine Jumalale on filosoofias moest läinud ja enamiku teistide meelest kasutab Berkeley Jumala mõistet niikuinii veidralt. Realist süüdistab positivisti selles, et ta ei seleta, miks "elektroniarvutused", "aegruumiarvutused" ja "DNA-arvutused" ennustavad vaadeldavaid nähtusi õigesti, kui ei ole olemas elektrone, kõverat aegruumi ega DNA molekule. Kui need asjad on olemas, siis on nende teooriate edukuse loomulik seletus, et nad kirjeldavad nende käitumist osaliselt tõeselt. Ja loomulik seletus sellele, kuidas teaduslikud teooriad üksteisele järgnevad, on see, et teoreetilise objekti osalt õige ja osalt vale kirjeldus asendatakse parema kirjeldusega. Aga kui neid objekte tegelikult pole olemas, siis on ime, et teooria, mis nendest räägib, nähtusi edukalt ennustab; ja asjaolul, et eelmise teooria seadused on järgmise teooria seadustest piirjuhtumil tuletatavad, ei ole mitte mingit metodoloogilist tähtsust.

Putnam ei väida, et positivistil pole sellele argumendile midagi vastata (tal on teoreetiliste terminite tähenduse reduktsionistlikud teooriad, seletuse teooriad jne). Teda huvitab järgmine küsimus. Realisti argument apelleerib teaduse edukusele (või vastavalt tervemõistusliku materiaalsete objektide teooria edukusele). Kuid mis on teaduse edukusel pistmist tõe vastavusteooriaga või üldse mõne tõeteooriaga? See, et teadusel õnnestub teha palju tõeseid ennustusi, leiutada paremaid looduse kontrollimise viise jne, on kaheldamatu kogemuslik tõsiasi. Kui realism on selle tõsiasja seletus, siis ta peab ise olema teaduslik hüpotees. Ja realistid ongi sageli öelnud, et realism on empiiriline hüpotees. Kuid siis jääb ähmaseks, mis on realismil pistmist tõesusega. Siinses loengus püüab Putnam näidata seost tunnetuse edukuse ja tõeteooria vahel.

I Teadusliku teadmise "konvergeerumine"

Seda, mida Putnam nimetab realismiks, nimetavad selle pooldajad sageli teaduslikuks realismiks (scientific realism). Putnam väldib seda terminit, sest ta kuuleb selles ideoloogilist tooni, mis meenutab 19. sajandi materialismi, külaateismi. Kui teaduslik realist on see, kelle meelest igasugune teadmine, mis väärib teadmise nime, on osa teadusest, siis Putnam ei ole teaduslik realist. Tõsi küll, teaduslik teadmine on muljet avaldav osa teadmisest ning selle loomus ja tähtsus on korda läinud kõigile suurtele filosoofidele, keda epistemoloogia üldse huvitab. Sellepärast pole üllatav, kui nii realistid ja idealistid nimetavad end "teaduse filosoofideks" selle fraasi mõlemas tähenduses. Putnam keskendub järgnevas teaduslikule filosoofiale sellepärast, et arutelu keskendub sellele, mitte sellepärast, et ta oleks stsientist.

Teadusliku teadmise konvergeerumise idees on midagi. Mis seal on, seda selgitab kõige paremini üks Richard Boydi avaldamata kirjutis. Nimelt järeldub positivistlikust teadusfilosoofiast ainult see, et selleks, et järgnevad teooriad oleksid paremad kui eelnevad teooriad, peavad neist järelduma paljud eelnevate teooriate vaatluslaused (eriti need, mis on tõesed). Positivistlikust teadusfilosoofiast ei järeldu, et järgnevatest teooriatest peab järelduma eelnevate teooriate teoreetiliste seaduste ligikaudne tõesus teatud asjaoludel (tavaliselt järeldub). Varasemate teooriate mehhanismide säilitamine, kui vähegi võimalik, mida teadlased püüavadki teha (või püüavad näidata, et need on uute mehhanismide "piirjuhtumid"), on sageli kõige raskem viis saada teooria, mis säilitab vanad vaatluste ennustused, mis olid õiged, ning ühtlasi ennustab uusi vaatlusandmeid. On fakt, et teadlased püüavad seda teha, näiteks säilitada võimaluse korral energia jäävuse seadus, mitte postuleerida selle rikkumisi. Fakt on ka see, et see strateegia on viinud tähtsate avastusteni (Neptuni avastamisest positroni avastamiseni). Boyd püüab esitada realismi kui kõikehõlmavat hüpoteesi kahe printsiibi abil: 1) küpses teaduses terminid tavaliselt osutavad; 2) küpse teaduse teooria seadused on tavaliselt ligikaudselt tõesed. Boyd püüab näidata, et teadlaste toimimise viis tuleb sellest, et nad usuvad printsiipe 1) ja 2), ning nende strateegia töötab sellepärast, et printsiibid 1) ja 2) on tõesed.

Kui see argument on õige, siis on tõesuse ja osutamise mõistel põhjuslik-seletuslik roll. Kui asendada "tõene" eelduses 2) mõne operatsionalistliku aseainega, näiteks "on lihtne ja viib tõestele ennustustele", siis seletus ei säili. Tõepoolest, olgu T1 omaksvõetud teooria mõnes keskses füüsika harus (mis siis veel on küps teadus kui mitte füüsika), püüdku ma teadlasena leida seda asendavat teooriat T2 (võib-olla ma isegi tean, millistes valdkondades T1 annab vääri ennustusi). Kui ma usun printsiipe 1) ja 2), siis ma tean, et teooria T1 seadused on tõenäoliselt ligikaudselt tõesed. Nii et teoorial T2 peab olema see omadus, et selle teooria seisukohast on teooria T1 seadused ligikaudselt tõesed, või muidu pole teoorial T2 tõenäoliselt šanssi olla tõene. Kuna ma tahan, et teooriad ei oleks lihtsalt ligikaudselt tõesed, vaid neil oleks šanss olla tõesed, siis ma kaalun T2 kandidaatidena ainult neid teooriad, mille jaoks T1 seadused on piirjuhtum. See ongi omane ülal arutatud teaduslikule meetodile. Kui ma aga tean ainult seda, et T1 annab mõnes vaatlussõnavaras peamiselt tõeseid ennustusi, siis ma ei tea T2 kohta muud, kui et selest peab järelduma enamik vaatluslauseid, mis järelduvad T1-st. Sellest ei järeldu, et T2-st peaks järelduma T1 seaduste tõesus piirjuhtumitena. T2, mis säilitab enamiku T1 vaatluslausete tõesuse, saab konstrueerida paljudel muudel viisidel ja niisugust T2, mis säilitab T1 seaduste ligikaudse tõesuse, on sageli kõige raskem konstrueerida. Samuti pole põhjust, miks T2-l peaks olema see omadus, et T1 terminitele saab T2 vaatekohast omistada osutused. Ometi saab omistada osutuse Isaac Newtoni teooria "gravitatsiooniväljale" üldrelatiivsusteooria vaatepunktist, Gregor Mendeli "geenile" tänapäeva molekulaarbioloogia seisukohast ja John Daltoni "aatomile" kvantmehaanika seisukohast (kuigi mitte eetrile ega flogistonile). Need tagantjärele omistamised tuginevad kahtluse kasu printsiibile ehk heausksuse printsiibile, kuid mitte ebamõistlikule heausksusele. Kui usutakse, et T1 terminitel peavad olema osutused ning võetakse omaks kahtluse kasu printsiip, siis sellest tuleneb piirang, mis kitsendab T2 kandidaatide klassi: T2 vaatekohast peab saama T1 terminitele osutused omistada. Kui ma aga tõesuse ja osutuse mõistet ei kasuta, vaid kasutan ainult selliseid mõisteid nagu "lihtsus" ja "annab tõesed ennustused", siis ma ei saa kandidaatteooriate klassi niimoodi kitsendada.

2 Mis siis, kui teaduslik teadmine ei konvergeeru?

Kui me otsustame, et teadmine ei konvergeeru, kuidas see mõjutab meie tõesuse ja omistamise mõistet? Thomas Kuhn ongi konvergeerumise suhtes skeptiline ning kirjutab vähemalt "Teadusrevolutsioonide struktuuris", et samal terminil ei saa olla eri paradigmades sama osutus (eri paradigmadesse kuuluvad või eri paradigmasid tekitavad teooriad kuuluvad eri "maailmadesse"), veel rohkem eitab konvergeerumist Paul Feyerabend. Oletame, et Bohri aatomimudeli "elektron" ei osuta sellele, mida tänapäeval nimetatakse elektronideks. Siis ta ei osuta mitte millelegi, mida tänapäeva teooria tunnustab, ega mitte millelegi tänapäeva teooria vaatekohast. (Kuhni järgi osutab iga teooria oma entiteetide "maailmale".) Feyerabend arutleb teistmoodi kui Kuhn: teadusliku termini kasutuselevõtja ning asjatundjad, kes seda kasutavad, aktsepteerivad teatud seadusi peaaegu paratamatute tõdedena väidetava osutuse kohta. Need seadused või osutuse teoreetiline kirjeldus nende põhjal on praktiliselt osutuse analüütiline definitsioon. Kui me otsustame, et sellele täpsele definitsioonile miski ei vasta, siis peame ütlema, et niisugust asja ei ole. Kui Bohri aatomimudeli elektroni kirjeldusele miski ei vasta, siis "elektron" selle teooria mõttes ei osuta. Kui elektroni teoreetilised kirjeldused on erinevad, siis terminil "elektron" on erinev tähendus. See on teooriate ühismõõdutus. On ilmselt soovitav, et osutusteooria selle metainduktsiooni blokeeriks; see on kahtluse kasu printsiibi üks õigustus. Aga kahtluse kasu printsiip võib olla ebamõistlik; me ei või öelda, et "flogiston" osutas. Kui konvergeerumist ei ole, kui tulevikus varasemad teooriad ei ole enam hilisemate piirjuhud, kui Boydi printsiibid 1) ja 2) osutuvad vääradeks, siis osutub kahtluse kasu printsiip alati ebamõistlikuks

Feyerabendi vastu on Putnam ja Saul Kripke väitnud, et teaduslikud terminid ei ole sünonüümsed kirjeldustega. Semantilisel metodoloogial on printsiip, et kui kõnelejad määravad mõne termini osutuse kirjeldusega ning ekslike uskumuste tõttu see kirjeldus ei osuta, siis tuleb eeldada, et nad aktsepteeriksid selle mõistlikke ümbersõnastusi, (enam-vähem kahtluse kasu printsiip). Näiteks, kuigi pole midagi, mis Bohri aatomimudeli elektroni kirjeldusele täpselt vastaks, kuid on osakesed, mis sellele ligikaudselt vastavad, ja me peame Bohri "elektronidele" osutuseks pidama neid osakesi. Kui Bohr ei oleks ise seda printsiipi iseenda suhtes kasutanud, siis ta oleks hiljem terminist "elektron" loobunud. Ka Kuhnile saab vastata, et tegu on eri teooriatega samade entiteetide kohta.

Aga mis siis, kui meil oleks teooria, mille järgi elektronid on nagu flogiston? Siis me peame ütlema, et elektrone tegelikult ei eksisteeri. Aga mis siis, kui kõigi teoreetiliste entiteetidega on nii, et mõne hilisema teooria vaatekohast nad ei eksisteeri? See on skeptikute veaargument: "kust sa tead, et sa praegu ei eksi?" See on tõsine argument järgmise metainduktsiooni (pessimistlik metainduktsioon) tõttu: "nii nagu ükski teaduses üle (näiteks) viiekümne aasta tagasi kasutatud termin ei osuta, osutub ka, et ükski praegu kasutatav termini (peale võib-olla vaatlusterminite, kui neid on) ei osuta." Ilmselt oleks hea, kui osutusteooria selle metainduktsiooni blokeeriks; see on kahtluse kasu printsiibi üks õigustus. Aga kahtluse kasu printsiip võib olla ebamõistlik; me ei hakka ütlema, et "flogiston" osutas. Kui konvergeerumist ei ole, kui varasemad teooriad ei ole enam hilisemata piirjuhtumid, kui tuleviku teaduse seisukohast on Boydi printsiibid 1) ja 2) väärad, siis osutub kahtluse kasu printsiip alati ebamõistlikuks. Osutamine kollabeerub.

Aga mis siis juhtub tõesuse mõistega? Võib-olla on kõik teoreetilised laused väärad; või astub jõusse mingi tõeväärtuste omistamise konventsioon seks puhuks, kui predikaadid ei osuta. Igatahes muutub tõeväärtuse mõiste teoreetilisi termineid sisaldavate lausete puhul ebahuvitavaks. Nii et ka tõesus kollabeerub.

Putnam tahab näidata, et seda ei juhtu.

3 Matemaatiline intuitsionism – rakendus empiirilisele teadmisele

Putnam esitab mõned tarvis minevad faktid Luitzen Egbertus Jan Brouweri, Arend Heytingi jt intuitsionismi kohta. Loogilistel konnektoritel on mitteklassikaline tähendus (intuitsionistliku loogika Brouweri-Heytingi-Kolmogorovi tõlgendus). (Intuitsionistid pidasid klassikalist tähendust mitterakendatavaks mõtlemisele lõpmatutest ja potentsiaalselt lõpmatutest piirkondadest.) Nende tähendust ei selgita nad mitte klassikalise tõesuse, vaid konstruktiivse tõestatavuse mõiste kaudu. Nimelt:

• Lause p väitmine on väitmine, et p on tõestatav.
• Lause p eitus tähendab, et on tõestatav, et p tõestusest järelduks tõestus, et 1=0, (ehk p on absurdne).
• Lausete p ja q konjunktsioon tähendab, et p on tõestatav ja q on tõestatav.
• Lausete p ja q disjunktsioon tähendab, et on olemas p tõestus ja q tõestus ning saab öelda, kumb.
• Lausete p ja q implikatsioon tähendab, et on olemas meetod, mis rakendatuna p mis tahes tõestusele annab q tõestuse (ja tõestus, et see meetod seda teeb).

Need on klassikalistest tähendustest erinevad. Näiteks välistatud kolmanda seadus $P\vee (\neg P)$ ei ole intuitsionistliku lauseloogika teoreem.

Tõlgendame klassikalised konnektorid ümber intuitsionistlikku lauseloogikasse:

• klassikaline eitus on intuitsionistlik eitus;
• klassikaline konjunktsioon on intuitsionistlik konjunktsioon;
• klassikaline disjunktsioon on intuitsionistlik $\neg (\neg p\wedge \neg q)$
• klassikaline implikatsioon on intuitsionistlik $\neg (p\wedge \neg q)$

Selles tõlgenduses saavad klassikalise lausearvutuse teoreemidest intuitsionistliku lausearvutuse teoreemid (on ka teisi selliseid tõlgendusi). Üle ei kanta tähendusi, vaid ainult teoreemid. Näiteks klassikaline $p\vee \neg p$ tähendab, et iga lause on tõene või väär, ümbertõlgendus $\neg (\neg p\wedge \neg \neg p)$ tähendab, et on absurdne, et lause ja selle eitus on mõlemad absurdsed.

See näitab muu hulgas, et erinevalt sellest, mida hulk filosoofe, sealhulgas hiljuti Ian Hacking, on väitnud, ei fikseeri järeldamisreeglid ($p\wedge q$, järelikult p, jne) konnektorite tähendust.

Oletame nüüd, et me rakendame kogemusteadusele konnektorite ümbertõlgendatud tähendust (see mõte tuli Putnamile Michael Dummetti lugemisel), kusjuures asendame konstruktiivse tõestatavuse intuitsionistliku matemaatika mõttes konstruktiivse tõestatavusega kogemusteaduse mingil ajal aktsepteeritud postulaatidest (või postulaatidest koos vaatlusväidetega). (Kui parajasti omaksvõetud kogemusteadus on ise vastuolus tõeste vastuolude hulgaga, siis tuleks võtta kogemusteaduse sobivalt valitud alamhulk.) Kogemusteadmise muutudes konnektorite tähendus muutuks.

4 Tõesus

Oletame, et me formuleerime kogemusteaduse või osa sellest formaliseeritud keeles L, kus on sobivad loogilised reeglid ja aksioomid ning empiirilised postulaadid. Järgides tänapäeva tavalist loogikapraktikat, jätame predikaadi "tõene" keelest L välja, metakeelde ML. (Saul Kripke uurib praegu üht meetodit, kuidas objektkeel ja metakeel lahutamata jätta.) See predikaat defineeritakse Tarski meetoditega (kasutades metakeele ML loogikalisi vahendeid, kuid võttes kirjeldavat sõnavara ainult keelest L) või siis võetakse keeles ML algmõistena. Kummalgi juhul me tahame, et laused kujul ""Lumi on valge" on tõene siis ja ainult siis, kui lumi on valge" oleks metakeele teoreemid. (Tarski nimetas seda teoses "Wahrheitsbegriff" Criterium W ning ingliskeelses tõlkes sai sellest kuidagi Convention T (konventsioon T). Putnam nimetab seda "kriteerium T".) Kui konnektorid ülal kirjeldatud viisil ümber tõlgendada, siis saab tõesust defineerida täpselt Tarski moodi. Ainult et tõesusest saab tõestatavus (rangelt võttes tõestatavuse kahekordne eitus). Kriteerium T fikseerib predikaadi "tõene" ekstensiooni ainult juhul, kui konnektorid on klassikalised. Isegi kui "pärismaalased", keda me uurime, aktsepteerivad peale kõikide klassikaliste tautoloogiate ka kriteeriumi T, ei pruugi nende "tõene" olla klassikaline "tõene".

Mis saab osutamisest? Tarski tõesuse ja osutamise definitsiooni järgi on lause ""Elektron" osutab" samaväärne lausega "Elektronid on olemas". Aga kui väljendit "on olemas" tõlgendada intuitsionistlikult, siis viimane lause väidab ainult, et on olemas niisugune kirjeldus D, et "D on elektron" on kogemusteaduses B1 tõestatav. Ja see võib olla tõene isegi juhul, kui elektrone ei ole olemas! "Olemasolu" muutub teooriasiseseks.

5 Tõe vastavusteooria

Putnam ütleb, et realismist lahtiütlemine ei oleks predikaatidest "tõene" ja "osutab" täielik loobumine, vaid nende formaalsed aspektid säiliksid. Formaalne semantika, sealhulgas Tarski laadis tõedefinitsioonid, ning isegi klassikaline loogika jääks alles, aga tõesuse mõiste nihkuks õigustatud väidetavuse mõiste sarnaseks. (Formaalsed üksikasjad võiksid ka teistsugused olla.) Seda ei saa muidugi tõestada, tegu on spekulatsiooniga inimese tunnetusliku loomuse kohta, mis on esitatud ennustusena ühe hüpoteetilise olukorra kohta.) Usutavaks teeb selle asjaolu, et skeptitsismiga realistliku tõemõiste suhtes Protagorasest Michael Dummettini on alati kaasas käinud realistliku tõemõiste asendamine teooriasisese tõesuse või õigustatud väidetavuse mõistega.

Mis on teadusliku meetodi, selle edukuse ja konvergeerumise realistlikel seletustel pistmist realistlike tõekäsitustega? Realistid usuvad tõe vastavusteooriasse, aga mis see on? Putnam väidab, et see ei ole teistsugune tõesuse definitsioon. Predikaati "tõene" defineerida saab ainult Tarski moodi. (Saul Kripkel on küll uus viis, aga see erinevus pole siin oluline, kuigi see on oluline antinoomiate vältimise seisukohast.) Aga kas Tarski viis on "realistlik"? Nii ja naa. Kui konnektoreid mõista realistlikult ("klassikaliselt"), siis Tarski moodi tõedefinitsioon on "realistlik" vähemalt selles mõttes, et rahuldamine (mille erijuhtum on tõesus) on sõnade ja asjade vaheline (täpsemalt valemite ning asjade lõplike jadade vaheline) suhe. See on kindlasti kooskõlas tõe vastavusteooria ühe olulise ideega. Siiski ei tundu Tarski teooria tõe vastavusteooria rekonstruktsioonina rahuldav. Põhjusi on hulk, ja Putnam on mõnele neist mujal osutanud, aga peamine on Putnami meelest see, millele osutas Hartry Field: algse osutamise selgitamine (st rahuldamise selgitamine keele algpredikaatide puhul) nimekirjaga. Aga selle nimekirja punktid (näiteks ""elektron" osutab elektronidele") sarnanevad kuulsa lausega ""lumi on valge" on tõene siis ja ainult siis, kui lumi on valge" ja see sarnasus pole juhuslik: "tõene" on rahuldamise nullaarne juhtum (valem on tõene, kui ta ei sisalda vabu muutujaid ja tühi jada rahuldab teda). Adekvaatsuskriteeriumi (kriteerium T) saab üldistada "kriteeriumiks S": predikaadi "rahuldab keeles L" adekvaatne definitsioon peab andma teoreemideks kõik järgmise kujuga väited: "jada y₁, ..., y_n rahuldab valemit "P(x₁, ..., x_n)" siis ja ainult siis, kui P(y₁, ..., y_n). Näiteks y₁ rahuldab valemit "elektron(x)" siis ja ainult siis, kui y₁ on elektron.

Sellel nimekirjal, mille vastu Field on, on niisugune struktuur kriteeriumi S tõttu. Aga kriteeriumid S ja T on määratud formaalsete omadustega, mida me tõesuse ja osutamise mõistelt tahame, sest meie metakeeles on tarvis predikaati, mis rahuldab täpselt kriteeriumi S. Sellepärast me jätaksime kriteeriumi S alles ka konnektorite intuitsionistliku või kvaasiintuitsionistliku tõlgenduse puhul. Nii et Fieldi vastuväide ei pea paika ja realistil on õigus, kui ta defineerib predikaadi "tõene" Tarski moodi. Kuigi tõesuse mõiste tuletatakse nii-öelda "transtsendentaalse deduktsiooniga" (vajame metakeele mõistet, mis rahuldab kriteeriumi T) ja kriteeriumi S õigustatakse sarnaselt, on rahuldamine või osutamine realistliku mõisteskeemi seisukohast ikkagi sõnade ja asjade vaheline suhe ja sellel on seletuslik väärtus, nagu Boyd näitas.

Argumendi lühem ja visandlikum variant on järgmine. Kui "elektron" on meie mõistesüsteemi algtermin, siis mõistesüsteemi seest saabki termini "elektron" osutamise kohta öelda ainult, et "elektron" osutab elektronidele. Kui me analüüsime "elektronid" "nii- ja niisuguse massi ja negatiivse ühiklaenguga osakesteks", siis võib öelda, et "elektron" osutab nii- ja niisuguse massi ja negatiivse ühiklaenguga osakestele, aga siis tuleb laengut selgitada triviaalselt, kriteeriumi S järgi. Kui arvestada Quine'i kitsikust (Kanti kitsikust?), et reaalne maailm on olemas, aga me saame seda kirjeldada ainult oma mõistesüsteemis (kelle omas siis?) kas siis on üllatav, et algne osutamine on näiliselt triviaalne?

Putnam arvab, et Field vastaks nii: 1) miski sellest ei näita, et tõde ja osutamist peab defineerima Tarski moodi; 2) miski sellest ei näita, et ei saa anda osutamise (või vähemalt algset osutamise) "füsikalistlikku" teooriat. Näitasime ainult, et osutamise füsikalistlikku teooriat ei ole tingimata tarvis. Aga niisugune teooria on võimalik ja ta võiks meile osutamise nähtuse palju mõistetavamaks teha. Igatahes ei oleks füsikalistlik teooria Tarski tõesuse ja rahuldamise definitsioonidega ühitamatu. Pealegi oleks Boydi realismiteooria aktsepteerimine vesi Fieldi veskile. Osutamise ja tõesuse mõistet kasutavad vähemalt mõned põhjuslikud seletused. Aga valentsianaloogia v)ja astase argumendi tähtis osa oli see, et osutamise ja tõesuse mõiste ei ole põhjuslik-seletuslikud. Ühes mõttes nad tõesti ei ole põhjuslik-seletuslikud; meil on neid siiski tarvis formaalses loogikas ja ka teistel viimati mainitud otstarvetel, isegi kui Boydi põhjuslikud seletused teaduse edukusele on väärad. Aga kui neid mõisteid põhjuslikes seletustes üldse kasutatakse, kas pole siis võimalik, et nende põhjuslik-seletuslik roll õigustab tõesuse ja osutamise olemuse füsikalistliku teooria otsimist, nii nagu valentsi mõiste põhjuslik-seletuslik roll õigustab valentsi olemuse füsikalistliku teooria otsimist?

Loeng III

Mida tähendab tõesuse ja konnektorite realistlik (klassikaline) käsitamine? Me nägime, et klassikalise loogika aktsepteerimine seda veel ei tähenda. (Samuti ei näita klassikalisest loogikast loobumine, et neid käsitatakse idealistlikult. Putnamil on olemas kvantmehaanika realistlik tõlgendus ühe mitteklassikalise loogika abil.) Samuti ei ole asi kriteeriumi T ega kriteeriumi S aktsepteerimises ega oma keele Tarski vaimus tõedefinitsiooni aktsepteerimises. Realistlikku tõekäsitust näitab hoopis, et aktsepteeritakse selliseid väiteid nagu A) Veenuse atmosfääris võib-olla ei ole süsihappegaasi, kuigi meie teooriast järeldub, et on, ja B) väide, mis järeldub meie teooriast (või meie teooriast pluss tõeste vaatluslausete hulgaga), võib olla väär. Miks me usume näiteks lauset A)? Sellest, et meie praegusest teooriast midagi järeldub, ei järeldu, et see nii ongi.