Maurice de Vlaminck

Allikas: Vikipeedia
Maurice de Vlaminck
Sünniaeg 04. aprill 1876
Pariis
Surmaaeg 11. oktoober 1958 (82-aastaselt)
Rueil-la-Gadelière
Rahvus prantslane
Tegevusala maalimine
Kunstivool fovism, ekspressionism

Maurice de Vlaminck (4. aprill 1876 Pariis11. oktoober 1958 Rueil-la-Gadelière) oli prantsuse maalikunstnik, graafik ja kirjanik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maurice de Vlaminck sündis Pariisis muusikute peres. Tema isa õpetas teda mängima viiulit, maalimist alustas ta hilises teismeeas[1] 1893. aastal, kui ta oli 17-aastane, õppis ta koos kunstniku Henri Rigaloniga Ile de Chatou's [2] 1894 abiellus Suzanne Berlyga.

Kunstniku elu pöördepunkt saabus 23-aastaselt, mil ta kohtus juhuslikult rongis kunstnik André Derainiga. Sellest arenes pikaajaline sõprussuhe[1]. Kui Vlaminck 1900. aastal sõjaväest naasis, üürisid nad koos Derainiga stuudioruumi[1]. 1902. ja 1903. aastal ilmusid mõned leebelt pornograafilised romaanid, mille oli illustreerinud André Derain. Päevavalges tegeles Vlaminck maalimisega, õhtuti aga teenis leivaraha andes viiulitunde ja esinedes erinevate bändidega[2].

1911 reisis Vlaminck Londonisse ja harrastas Thames’i ääres maalimist. 1913. maalis ta jälle koos Derainiga, seekord Marseilles's . I maailmasõja ajal oli Vlaminck paigutatud Pariisi ning tema peamiseks hobiks kujunes luule. Lõpuks jäi ta paikseks Pariisi loodepoolsesse eeslinna. Deraini ja Vlamincki ongi nimetatud "Chatou paariks", linna järgi, kus nad koos maalisid.

Pärast sõda abiellus oma teise naisega, Berthe Combesiga, kellega neil sündis kaks tütart. Alates 1925. aastast reisis ta mitmel pool Prantsusmaal, kuid meelis-maalimispaigaks jäi kõigele vaatamata Seine'i kallas Pariisis.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks Vlamincki löövat maali "Baaris" (Sur le zinc) ja "Mees piipu tõmbamas" (L'homme à la pipe) valmisid aastal 1900. Järgnevatel aastatel elas Vlaminck Chatou lähedal, maalis ja korraldas väljanäitusi koos Deraini, Matisse'i ja teiste fovismi viljelejatega. Samal ajal kasutas ta oma loomingus palju van Gogh'i tehnikat ning püüdis teda jäljendada. Maal "Baaris" meenutas oma omadustelt Toulouse-Lautreci – portreed prostituutidest ja joojatest baarileti ääres. Kunstikriitik Souren Melikian on väitnud, et see on väärtusetu pilkepilt.

Tema maastikumaalidel kasutas ta sarnast lähenemist, eiras detaile ning lõi meeleolu jõuliste värvide ja pintslitööga. Selle näiteks võib tuua "Sous bois" 1904. aastast. Järgmisel aastal hakkas ta eksperimenteerima pintslitööga. Ta muutis täielikult oma lähenemist, maalides hoogsate pintslitõmmetega ning pigistades puhtaid värve otse lõuendile. Oluliseks osaks tööprotsessist sai ümbritseva märkamine ja selle edasi andmine tupsutamise, triibutamise ja viirutamise abil.

Vlamincki varased maastikumaalid on värvirohked, paksult ja vabalt maalitud, tugevate lihtsustatud kujundusega. Nad väljendavad seda seikluslikkuse meeleolu, mis sel ajal köitis suurema osa prantsuse kunstnike kujutlusvõimet. Tema hilisemad maastikumaalid jäid igavaks ja vaatajale kaugeks. Tema värvivalik koosnes peamiselt neljast värvist – punane, kollane, roheline, sinine, mis omavahel kokkupõimituna tekitasid väga mõjusa koosluse.

Vlamincki töödes on sarnasus impressionistide teostega. Räägitakse, et peale van Goghi näituse külastamist lausus ta: “Sellel päeval armastasin ma van Goghi rohkem kui omaenese isa.” Nii kiindunud oli ta sellesse Hollandi kunstnikku. Aja jooksul muutusid Vlamincki maalid ühetooniliseks ning sarnanesid kuni 1914. aastani paljuski Cézanne’i teostele.

Fovism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vlaminck kuulus rühmitusse Les Fauves, Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike gruppi, kelle esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis [3]. Nime võlgnevad nad kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves)[4]. Kunstnikele, kes rühmitusse kuulusid, see nimetus meeldis. Nende metsik värvide kasutus tekitas skandaali prantsuse kunstikriitikute seas. Grupis olid olulisel kohal Henri Matisse ja André Derain, samuti ka Raoul Dufy, Albert Marquet, Georges Rouault. See seltskond oli üks esimei rühmitusi, kes käisid koos arutlemaks kunstimaailma probleemide üle.

Natuuritruule perioodile maastike ja vaikeludega järgnes ekspressionistlik faas. Alles 1950. aastal naasis Vlaminck stiililiselt fovismi, kuid märgatavalt süngema paletiga[5].

"Hiina astrid" on üsna kunstniku elu lõpus valminud teos (aastal 1955). Selgelt on näha maali sarnasus vang Gogh’i "Päevalilledega". Lilled, vaas ja muu pildil kujutatu tekitab neid kahte pilte võrreldes tõelise déjà vu tunde. Pintslitõmbed ja värvikäsitlus on väga iseloomulik 19. sajandi lõpu impressionistidele.

Vlaminck oli oma karjääri alguses väga omanäoline ja julge, hiljem aga püüdis sarnaneda teiste autoritega. See ei tähenda, et tema loomingu võlu oleks vähenenud, sest andekas oli ta kogu oma eluaja.

Vlamincki kirjanduslik looming hõlmab 20 raamatut (romaanid, luuletused, mälestused, kriitika)[6].

Huvitavaid fakte:

  • Noorukina teenis raha rattavõidusõitjana
  • On pidanud ka orkestriviiuldaja ametit
  • Ühtlasi kirjutas ka novelle ja memuaare
  • Rekordhind tema teosel on $ 10 721 805 (aastal 1990), maal oli "Les pecheurs à Nanterre" ("Kalurid Nanterre’is")
  • Kohtumine parima sõbra, André Derainiga, toimus juhuslikult Pariisi suunas sõitvas rongis
  • Praegu asuvad tema teosed muuseumides üle maailma: USAs, Venemaal, Prantsusmaal, Suurbritannias, Itaalias, Austraalias, Švetsis jne.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Melikian, Souren. "Vlaminck: Expressing mood with color", International Herald Tribune, 11 July 2008. Kasutatud 2008.
  2. 2,0 2,1 Freeman, Judi, et al. The Fauve Landscape, pp.13–14. Abbeville Press, 1990. ISBN 1-55859-025-0
  3. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 156
  4. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 156
  5. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 513
  6. Kunstileksikon, Kunst, 2000, lk 513