Martti Ahtisaari

Martti Ahtisaari
	Martti Ahtisaari
10. Soome president
	Ametiaeg; 1. märts 1994 – 1. märts 2000
Eelnev	Mauno Koivisto
Järgnev	Tarja Halonen
Isikuandmed
Sündinud	23. juuni 1937; Viiburi, Soome
Surnud	16. oktoober 2023 (86-aastaselt); Helsingi
Erakond	Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei
Autogramm

Martti Oiva Kalevi Ahtisaari (23. juuni 1937 Viiburi – 16. oktoober 2023 Helsingi) oli Soome diplomaat ja poliitik, Soome president 1994–2000.

Pikaajalise töö eest rahuvahendaja ja rahvusvaheliste konfliktide lepitajana sai Martti Ahtisaari 2008. aastal Nobeli rahuauhinna.

Ahtisaari vanavanaisa Julius Marenius Adolfsen emigreerus Soome 1872 Lõuna-Norrast Tistedalenist. Isa Oiva Ahtisaari võttis Soome kodakondsuse alles 1929 ja säilitas perekonnanime Adolfsen kuni 1937. aastani. Jätkusõjas osales Oiva idarindel mehaanikuna, aga ema Tyyne sõitis koos pojaga Kuopiosse, sõja jalust kaugemale.

1952. aastal kolis pere Oulusse. Samal aastal lõpetas Martti keskkooli Oulun Lyseon Lukio, mille olid lõpetanud ka Soome presidendid Kaarlo Juho Ståhlberg ja Kyösti Kallio, ning astus kohalikku NMKÜ-sse. Ta läbis sõjaväeteenistuse ja lõpetas selle reservkaptenina. Seejärel läbis ta kaugõppes kaheaastase kursuse Oulu õpetajate seminaris ja lõpetas selle 1959 algkooliõpetajana.

1960 kolis ta Pakistani Karachisse juhtima NMKÜ korraldatava kehalise kasvatuse õppe organiseerimist. Tema töö hulka kuulus õpetajate koolitus ja õpilaskodude haldamine.

Soome naasis ta 1963 ja hakkas tegutsema MTÜ-des, mis vastutasid arengumaade abistamise eest, ja astus rahvusvahelisse üliõpilasorganisatsiooni AIESEC. 1965 asus ta tööle Soome välisministeeriumis rahvusvahelise arenguabi büroos, jõudes lõpuks büroo juhataja asetäitjaks.

Ta alustas diplomaadikarjääri aastatel 1977–1981 ÜRO esindajana Namiibias, aidates luua iseseisvat Namiibia riiki.

Enne Sotsiaaldemokraatliku Partei presidendikandidaadiks valimist oli ÜRO peasekretäri asetäitja, kes esindas ÜRO-d 1989–1990 Namiibias ja 1993 Jugoslaavias. Toetas energiliselt Soome astumist Euroopa Liitu ja pühendus suhete parandamisele Venemaaga.

1995. aastal anti talle Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärk.

2006. aastal pidas Ahtisaari kuude viisi kõnelusi Kosovo probleemi lahendamiseks. "Iseseisvus rahvusvahelise järelevalve all on Kosovo jaoks ainus elujõuline lahendus," leidis ta 2007. aasta märtsi algul valminud aruandes.^[1] 14. veebruaril 2007 lükkas Serbia vastvalitud parlament ÜRO erisaadiku Ahtisaari kava Kosovo tuleviku kohta peaaegu ühel häälel tagasi.^[2] Serbiat toetav Venemaa blokeeris Ahtisaari iseseisvuskava ka ÜRO Julgeolekunõukogus. Kõnelused juba kaheksa aastat ÜRO haldusalas olnud Kosovo üle jätkusid.^[1]

Ahtisaari emakeel oli soome keel, lisaks rääkis ta ka rootsi, prantsuse, inglise ja saksa keelt.

Ahtisaari matusetseremoonia peeti Helsingi toomkirikus^[3] ja ta maeti Hietaniemi kalmistule.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

2003 "How the Jemaah Islamiyah Terrorist Network Operates: Indonesia Backgrounder". ISBN 0-7567-3050-3
2003 "Pakistan: Madrasas, Extremism and the Military, 29 July 2000". ISBN 0-7567-2845-2
2004 "Iraq's Transition: On A Knife Edge". ISBN 0-7567-4206-4