Martin Klein

Martin Klein

Martin Klein (paremal) ja Alfred Asikainen (1912)
Isikuandmed
Sünniaeg	12. september 1884
Sünnikoht	Tarvastu vald, Viljandi kreis
Surmaaeg	11. veebruar 1947
Surmakoht	Tarvastu vald, Viljandimaa
Pikkus	174 cm
Kaal	75–80 kg
Sportlaskarjäär
Spordiklubi	Sanitas
Treener	Tõnu Võimula
Medalid
Olümpiamängud Hõbe 1912 Stockholm Kreeka-Rooma maadlus

Martin Klein (12. september 1884 Tarvastu vald, Viljandi kreis Liivimaa kubermang – 11. veebruar 1947 Tarvastu vald, Viljandimaa) oli eesti maadleja, esimene olümpiamedali võitnud eestlane (1912, hõbemedal Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus). Ta on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige pikema maadlusmatši võitja olümpiamängudel (11:40).

Klubi: Peterburi Sanitas. Ta võistles ainult Kreeka-Rooma maadluses.

Lapsepõlv

Klein sündis 1884 Viljandimaal, õppis Kuressaare vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Juba lapsena paistis ta silma sellega, et kõndis kodust karja (umbes pool kilomeetrit) käte peal. 17-aastaselt läks ta tööle laevale, kuid mereelu ei sobinud talle. Venna Juhani kutsel sõitis ta Peterburi, kus sai tööd ehitusel. Martin Klein oli tagasihoidlik, aus, abivalmis ja täiskarsklane.

Karjäär

1910

Peterburi klubi Sanitas sai justkui Martin Kleini teiseks koduks: ta palgati klubi valvuriks. Tema hooleks jäi maadlusruumi korrashoid ja sportlaste teenindamine. Aega jäi ka endal treenimiseks. Tema treener oli Tõnu Võimula.

Kaasaegsed tõstsid esile Kleini aktiivset maadlusmaneeri. Ta püüdis iga hinnaga vastast seljatada ja ka parteris olles püsti tõusta.

Klein tuli Peterburi absoluutseks meistriks.

1912

7. ja 8. aprillil Helsingi Atleetklubi maadlusvõistlustel oli Klein keskkaalus (kuni 75 kg) soomlaste Emil Westerlundi ja Kalle Kaipio järel kolmas.

12.–14. aprillil osales ta Tartus Läänemere kubermangude II meistrivõistlustel. Absoluutseks meistriks tuli tartlane Eduard Hermann.

Stockholmi olümpiamängud

Keskkaalus oli 38 osalejat. Klein seljatas algul Rezső Somogyi (Ungari), Theodor Bergqvisti (Rootsi) ja Árpád Miskey (Ungari), siis võitis punktidega Joseph Merkle (Saksamaa). Kohtumisest Emil Westerlundiga pandi kummalegi kirja kaotus. Siis võitis ta punktidega Konrad Åbergi ja August Jokise ning jõudis esikolmikusse koos Alfred Asikaise (kõik Soome) ja Claes Johanssoniga (Rootsi).

14. juulil kell 10.30 algas ajalooline matš 27-aastase Martin Kleini ja 23-aastase Alfred Asikaise vahel. Viimane oli Kleinist 6 kilo raskem ja natuke pikem. Tollaste reeglite järgi kestis maadlus tund aega. Kui siis oli seis võrdne, jätkus matš, kuni emma-kumma paremus oli ilmne. Iga poole tunni järel oli minut puhkust ja tunni möödudes 3–5 minutit puhkust.

Kell 11 oli võistlejatel pikem paus autasustamistseremoonia tõttu, mida viis läbi Rootsi kuningas Gustav V isiklikult.

Kell 18.30 kohtunikud vihastasid ning keelasid võistlejaile puhkuse ja vee andmise, kuni üks pool on võitnud. Samuti matš katkestati ning viidi staadionilt üle hobusesõnnikust lehkavasse maneeži, kus polnud puhast õhku.

Klein meenutas: "Ei tea, kust ma jõudu sain, aga vastu pidasin. Eelmisel päeval olid raskekaalu maailmameistril taanlasel Søren Marius Jensenil pärast kahetunnist maadlust Yrjö Saarelaga närvid krussi läinud ja ta andis loobumisvõidu. Mul oli jõud otsas, päikesest põletatud keha veritses, iga liigutus tekitas valu, pea käis ringi".

Kell 21.51 kutsuti maadlejad žürii juurde ja teatati: veel 15 minutit maadlust, siis järgneb partermaadlus. Esimesena määrati parterisse Klein. Asikainen ei suutnud midagi ette võtta ja Klein rabeles välja. Siis oli soomlase kord parterisse minna. Eestlane võttis viimase jõu kokku, sai vastase võttesse, tõstis matilt lahti ja püüdis heita.

Sellest piisas. Kell 22.10 kuulutas kohtunik Martin Kleini võitjaks.

Järgmisel päeval pidi toimuma kullamatš. Kleini keha oli mitmest kohast laiguline ja trikooäärtest veriseks hõõrdunud. Venemaa esindaja olümpiamängudel, keiser Nikolai II adjutant Vladimir Vojeikov ja Eesti spordiametnik Leopold Tõnson õhutasid Kleini minema ka Claes Johanssoni vastu, kuid Sanitase esimees Ludvig Tšaplinski ei lasknud Kleini maadlema.

Venemaal jäigi Stockholmi olümpiamängudelt kuldmedal saamata. Nõnda oli Martin Kleini hõbemedal Venemaa parim saavutus. Ka püstolimeeskond sai hõbeda, muudelt aladelt tuli 4 pronksi.

Olümpiadiplom oli meetrilaiune ja kolmveerand meetri kõrgune.

1913

27. ja 28. juulil peeti Breslaus maailmameistrivõistlused. Keskkaalus osales 6 meest, sealhulgas eestlased Georg Baumann ja Martin Klein olid ainsad Venemaa esindajad võistlustel. Klein oli suursoosik, kuid ta sai vigastada. Maailmameistriks tuli Baumann.

Augustis I ülevenemaalisel olümpial Kiievis oli maadluses kavas ainult kerge-, kesk- ja raskekaal. Martin Klein võitis raskekaalu pealinlaste Karl Požello ja Arkadi Aleksandrovitši ees. Kergekaalu võitis Baumann, keskkaalu lätlane Jānis Polis.

Edasine elu

Martin Klein oli juba nii tuntud, et hakkas elukutseliseks, kuid see talle ei sobinud. 1919 kutsuti ta koos Mihkel Mülleriga Eesti maadlejaid valmistama ette Antwerpeni olümpiamängudeks. Pärast naasis ta kodukanti ja sai Tarvastu vallas Säga külas Aaviku asundustalu. Ta tegutses ka Tarvastu Tarvitajate Ühisuses.

19. septembril 1937 maadles ta viimast korda. Mustla seltsimajas korraldati tema austamisõhtu ja tarvastulaste hulk tahtis ajada seltsimaja lõhki. Pealtvaatajate seas olid ka Kristjan Palusalu ja Johannes Kotkas. Esimeses kohtumises võitis Klein 3:0 noore mulgi Kõlu, teises kaotas 0:3 Eesti tippu kuuluvale Adalbert Tootsile (ei lasknud end seljatada).

Detsembris 1945 tähistati Leningradis pidulikult Venemaa raskejõustiku 60. sünnipäeva ja Venemaa amatöörmaadluse 50. sünnipäeva. Ivan Lebedevi ja Ivan Zaikini kõrval oli üks aukülalisi Martin Klein.

Martin Klein suri 11. veebruaril 1947 metsatööl palke tõstes saadud songa kätte. Ta on maetud Tarvastu kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

• 1962. aastal möödus Martin Kleini olümpiamedalivõidust 50 aastat. Kohalik kolhoos (esimees Arnold Almers) hakkas pidama Martin Kleini mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses. Varem polnud ükski kolhoos korraldanud üleliidulise ulatusega spordiüritust. Võistluste alaline peakohtunik oli Kristjan Palusalu
• 2002, 12. septembril avati Viljandi uue spordihoone ees mälestussammas Martin Kleinile (kujur Mati Karmin)
• 2012 andis Eesti Post välja margi "100 aastat Eesti sportlase esimese olümpiamedali võitmisest"
• 2017. aasta 19. detsembril avati Mustla purskkaevu juures Martin Kleini skulptuur (kujur Mati Karmin)

Välislingid

• Biograafia ESBL-is
• "Alpo Asikainen". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 04.05.2018.