Marksistlikud rahvusvaheliste suhete teooriad

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Marksistlikud rahvusvaheliste suhete teooriad vastanduvad liberaalsetele ja realistlikele teooriatele. Marksistid vastanduvad liberaalsele lähenemisele, mille kohaselt toimib majandussfäär enda spetsiifiliste seaduste alusel. Marksistid pooldavad merkantilistlikku majandusteaduslikku vaadet, mille kohaselt poliitika ja majandus on tihedasti kokku põimunud. Samas paigutavad marksistid hierarhias majanduse poliitikast kõrgemale. Marksismi järgi põhineb kapitalistlik majandus kahe sotsiaalse klassi vastasseisul. Esimene neist on keskklass, väikekodanlased, kelle omanduses on tootmisvahendid. Teine on proletariaat, töölisklass, mis kannab tööjõudu ja müüb seda keskklassile. Probleem tekib sellest, et proletariaadi töömaht on suurem kui see, mille ta palgana tagasi saab. Nii tekib kapitalistlik kasum, mille omandab väikekodanlus proletariaadi ekspluateerimise läbi.

Põhiideed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Majandus on sotsiaalsete klasside, eriti proletariaadi ja keskklassi ebavõrdsuse alus. Poliitika on suures osas määratud ära sellega, missugune on sotsio-ökonoomne kontekst. Domineeriv majanduslik klass on ka poliitilisel juhtpositsioonil, seega on kapitalistliku majanduse puhul juhtivaks klassiks keskklass. Ülemaailmne kapitalism areneb ebavõrdselt ning tekitab kriise ja vasturääkivusi nii riikide, kui ka sotsiaalsete klasside vahel.
  • Riigid ei ole autonoomsed. Need on juhitud valitseva klassi huvidest. Kapitalistlikud riigid on seega juhitud keskklassi huvidest. Sõjad ja riikidevahelised konfliktid peaksid olema mõistetud majanduslikust kontekstist lähtuvalt erinevate riikide kapitalistlike klasside omavahelise võitlusena. Klassikonflikt on selle fundamentaalne alus.
  • Kapitalism on laieneva iseloomuga: seda iseloomustab lakkamatu otsing uute turgude ja suurema kasumi järele. Klassikonflikt ületab aga rahvusriikide piire, laienedes üle terve maailma. Selle esialgset vormi näitlikustavad imperialism ja kolonialism. Laienemine jätkub ka pärast seda, kui endised koloniaalriigid on saavutanud iseseisvuse. Järgnevaks vormiks on majanduslik globaliseerumine, mis leiab aset hiiglaslike üleriigiliste korporatsioonide laienemise näol.
  • Valitsevad kapitalistlikud klassid kontrollivad ja määravad ära, kuidas "nende" riigid käituvad. Kui riigid konkureerivad ning satuvad konflikti, siis juhtub see seetõttu, et nad püüdlevad rahvusvahelise domineerimise poole nii poliitikas, kui ka majanduses.
  • Marksistid näevad ajalugu ennast kordavana: püsivaks jooneks on riikidevaheline võitlus domineerimise eest. Olemuselt on need konfliktid aga ajalooliselt muutunud.[1]

Olulisemad autorid[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Marx[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Marx

Karl Marx nägi majandust klassidevahelise ebavõrdsuse ja inimeste ekspluateerimise algena. Marx leidis, et kapitalism on maailmasüsteemina selline jõud, mida tuleb mõista pigem globaalsetes kui lokaalsetes terminites. See tähendas seda, et nn emantsipatsioon oli globaalne projekt.[2] Marx väitis vastupidi liberaalidele, et emantsipatsioon ei ole kõigest poliitiline protsess, mis ei puuduta mitte kuidagi majanduslikke ebavõrdsusi. Marx on mõjutanud mitmeid kaasaegseid rahvusvaheliste suhete teoreetikuid. Põhilised Marxi ideed, millest lähtutakse:

  • Ajalugu ei puuduta niivõrd linnriikide, impeeriumite ja rahvusriikide tõuse ja languseid, vaid ennekõike klassikonflikti. Klassikonflikt on majandusliku moderniseerumise tulemus. Moderniseerumise tagajärjena sai valitsevaks kapitalistlik majandus, mida iseloomustavad börsiturg, tööjõud kui tarbeese ning privaatomandusse kuuluvad tootmisvahendid. Need tegurid toovad omakorda kaasa kindlad poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised efektid.
  • Paljude ekspluateerimine väheste poolt.
  • Kapitalism on osa maailma ajaloolisest protsessist, mis on läbiimbunud kokkupõrkavatest vasturääkivustest ja sisemistest pingetest. Seda saab lahendada ainult sotsialistlikule tootmismudelile üleminekuga.
  • Ühiskonda ei tule mitte uurida selle üksikuid osasid eraldi vaadates, vaid tervikuna. Ühiskonna uurimiseks peab olema teadlik sellest, kuidas ühiskonna erinevad osad vastastikuseid seoseid moodustavad.[3]

Sellegipoolest on ajalugu näidanud, et rahvusvaheliste suhete marksistlikud teooriad, nende hulgasVladimir Lenini imperialismi, samuti mitmed keskus-perifeeria ja maailmasüsteemi analüüsi teooriad on osutunud mitterahuldavaks.[4]

Edward Hallett Carr[muuda | muuda lähteteksti]

Edward Hallett Carr oli marksistlik ajaloolane. Teda peetakse üheks mõjukamaks liberaalse internatsionaalsuse kriitikuks. Carri arusaam rahvusvaheliste suhete teooriast on marksistlike algetega, kuna see rõhutab materiaalsete hüvede nappust ja väidet, et seadused ja moraalsus teenivad domineerivate gruppide huve. 1939. aastal ilmus tema teos "The Twenty Years Crisis", mis sisaldas uusi arusaamu ja sõnavara rahvusvaheliste suhete mõistmiseks.

Liberaalsele internatsionalismile omistas Carr seal tähenduse "utopism". See vastandus Carri enda lähenemisele, mida ta ise nimetas "realismiks". Carri arusaama kohaselt on liberaalsel doktriinil, mille kohaselt on rahvusvahelised huvid harmoneeritud, olulisi puudujääke. See doktriin jätab märkamata selle, et rahvusvahelistele suhetele on omane rikaste ja vaeste tegutsejate vaheline konflikt. Maailmale on omane vajalike asjade ja ressursside nappus. Need, kellel vajalik olemas on, tahavad seda endale hoida. Seega toetavad nad "seaduse ja korra" poliitikaid. Need, kellel puudub vajalik, ei austa nii suurel määral seadusi. See on Carri arvates ka loomulik, kuna just seadus hoiab vaeseid tegutsejaid seal, kus nad on.

Carri arvates peabki rahvusvaheline poliitika selle situatsiooni mõistmisele tuginema. On utoopiline mõelda, et vaeseid tegutsejaid on võimalik suunata arusaamisele, mille kohaselt peaksid nad moraalselt ja õiguslikult käituma. Realistlik on mõelda hoopis seda, et rikaste ja vaeste vahelise olemusliku konfliktiga tuleb toime tulla, mitte sellest mööda vaadata.

Carri vaated said laialdase tunnustuse osaliseks pärast Rahvasteliidu liberaalsele internatsionalismile toetuvate eesmärkide ebaõnnestumist. Carri realistlikku seletust rahvusvahelistele suhetele peeti kooskõlalisemaks ja kohasemaks.[5]

Raúl Prebisch[muuda | muuda lähteteksti]

Strukturalismi-ideede võtmeedendajaks peetakse Argentina majandusteadlast Raúl Prebischit, kes oli mõjutatud Marxi poliitökonoomia käsitlusest. Prebisch lükkas aga tagasi eelduse, mille kohaselt imperialism tooks kaasa kapitalistliku industrialiseerimise arengumaades. Selles osas oli Prebisch mõjutatud marksistlikust majandusteadlasest Paul Baranist. Baran väitis, et monopoolne kapitalism ei täitnud 20. sajandi keskpaigaks enam progresseeruvat rolli. Arengumaade industrialiseerimist hoiti tagasi selleks, et säilitada kapitalismi keskuste monopoolsed kasumid.

Prebischi eesmärk oli seega leida mehhanism, mille abil kapitalistlikud keskused takistasid perifeerial arenemast. Mehhanism oli järgmine: arengumaades toodeti enamjaolt esmakaupu (toitu, toorainet), mis seejärel vahetati arenenud maadest toodetavate tööstuskaupade vastu. Prebischi järgi näitab pikaajaline trend aga seda, et esmakaupade väärtus väheneb ja tootjate vaheline konkurents suureneb. Järelikult väheneb ka võimalus tööstuskaupade soetamiseks, ent vajadus nende järele järgib tõusvat trendi. Tööstust iseloomustab pidev toodete arendamine ja tehnoloogiline innovatsioon. Agrikultuurile ei ole aga omane järsk tootlikkuse kasv ning turunõudlus on piiratud.[6]

Robert Cox[muuda | muuda lähteteksti]

Robert W. Cox on tuntud neo-marksistlik poliitökonoomia analüütik. Coxi teooriasse on kätketud nn ajalooliste struktuuride kontseptsioon, mis tähistab mingit konkreetset jõudude konfigureeringut. Viimane koosneb kolmest vastastikmõju omavast jõudude kategooriast: materiaalsetest võimetest, ideedest ja institutsioonidest. Seejärel paigutatakse ajaloolised struktuurid kolmele tasandile:

  1. sotsiaalsed jõud – kapitalistliku tootmise protsess. See aspekt kirjeldab kapitalistliku majanduse arengutaset paigutatuna globaalsele skaalale;
  2. riigivormid – kirjeldab viise, kuidas riigid muutuvad sotsiaalsete jõudude ja kapitalistlike arengute vastasmõju tulemusena;
  3. maailmakorrad – rahvusvaheliste suhete olemasolev korraldus, sh suuremate riikide omavahelised suhted, rahvusvahelise õiguse korraldus ning rahvusvahelised institutsioonid.

Coxi teooria käsitleb poliitika ja majanduse keerukat vastastikmõju (s.o sotsiaalsete jõudude, riigivormide ja maailmakordade vastastikune toime). Teooria ülesanne on uurida välja see, missuguseks kujunevad need vastastikmõjud käesolevas ajaloofaasis:

  • Kapitalismi sotsiaalsed jõud on kaasatud intensiivsesse majandusliku globaliseerumise protsessi (tootmine ja migratsioon lõunast põhja internatsionaliseeritakse). Globaliseerumine on juhitud turujõududest, ent Cox leiab, et uued, globaliseerumise suhtes kriitilised sotsiaalsed liikumised tugevnevad ning algatavad sellega uue ajaloofaasi.
  • Riigivormide osas on suuri lahknevusi, kuna erinevad riigid suhestuvad globaalse poliitökonoomiaga erinevalt. Riigid võistlevad eeliste nimel, eeldades samal ajal, et ülemaailmne majanduse integreerumine on vältimatu. Riikide jaoks kujuneb oluliseks mitteterritoriaalne võim; võitlus toimub ülemaailmsete turgude ja majanduslike võimaluste eest. Riigiüleste korporatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegutsemine suureneb.
  • Maailmakorra pikaajaline suundumus viitab Ameerika Ühendriikide globaalse võimu asendumisele. Selleks näeb Cox mitut võimalust. Esiteks on reaalne konfliktsete võimukeskuste mudel, mis kujuneb Euroopa Liidu, Hiina ja Jaapani vahel. Teiseks on võimalik posthegemoonne kord, mille puhul riigid lepiksid kokku rahulikku koostööd tagavates reeglites ja normides.[7]

Strukturalism[muuda | muuda lähteteksti]

Strukturalism on marksistlik rahvusvaheliste suhete üldine teooria, mis püüab seletada seda, kuidas maailm tervikuna toimib. Teisalt on strukturalism oma päritolult ka n-ö lõunamaine teooria, mis on orienteeritud ennekõike arengumaade probleemide lahendamisele ja huvide edendamisele. Strukturalism rahvusvahelistes suhetes kujutab endast kogumikku teooriatest, mis arendati välja 1950.–1970. aastatel, et selgitada Kolmanda Maailma ehk vähearenenud riikide poliitilist ja majanduslikku allumist arenenud riikidele. Nende alla kuuluvad sõltuvusteooria, keskus-perifeeria analüüs ja maailmasüsteemi analüüs. Nende lähenemiste ühiseks jooneks on idee, et arengumaad ja arenenud maad on üksteisega strukturaalses suhtes: mõlemad piirkonnad on osa struktuurist, mis määrab ära omavahelise suhtluse seaduspärasused.

Maailmasüsteemi analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Wallerstein

Analüüsimehhanismi tuntuima versiooni rajajaks on Immanuel Wallerstein. Wallersteini käsituses tähistab maailmasüsteem unifitseeritud ala, mida iseloomustavad kindlad majanduslikud ja poliitilised struktuurid – need on ka omavahelises sõltuvuses. Ajaloos on eksisteerinud kahte peamist tüüpi maailmasüsteeme: maailmaimpeeriumid ja maailmamajandused.

  • Maailmaimpeeriumides, näiteks Rooma impeeriumis, on poliitiline ja majanduslik kontroll koondatud ühtsesse keskusse.
  • Maailmamajandused on seotud ühise tööjaotuse kaudu, kuid poliitiline kontroll ja autoriteet on detsentraliseeritud.

Wallersteini järgi rajati kapitalistlik maailmamajandus 16. sajandil. See põhines rahvusvahelisel tööjaotusel, mis ajapikku laienes kõikidesse maailma osadesse. Tööjaotuse tulemusena toimus spetsialiseerumine. Vastavalt spetsialiseeritud aladele on ka kapitalistlik maailmamajandus ehitatud hierarhilisele alusele, mis koosneb tuumast, perifeeriast ja poolperifeeriast.

  • Tuum – arenenud ja komplekssed majandustegevused, mida kontrollib põline keskklass. Need piirkonnad on ajalooliselt olnud seotud panganduse, tootmise, tehnoloogiliselt arendatud agrikultuuriga ja laevaehitusega.
  • Perifeeria – hierarhia kõige alumine osa. Toodetakse toorainet (puitu, suhkrut jms). Industriaalne tegevus on väike ning toimub enamasti tuumriikide kapitalistlike välistegutsejate kontrolli all.
  • Poolperifeeria – majanduslikult segunenud alad, paiknevad hierarhias tuuma ja perifeeria vahel.

Iga sellise piirkonna klassistruktuur erineb vastavalt sellele, kuidas on selle domineeriv klass seotud maailmamajandusega. Tööjõu jaotus ühelt poolt nõuab ja teiselt poolt suurendab regioonidevahelist ebavõrdsust. Perifeeriariigid on nõrgad, kuna nad ei suuda oma saatust kontrollida. Tuumriigid domineerivad nii poliitiliselt, majanduslikult, kui ka sõjaliselt ning riigi peamiseks funktsiooniks on seejuures tagada kapitalistliku tootmisviisi säilimine.[8]

Kapitalistliku maailmamajanduse põhimehhanism on ebavõrdne vahetus, mida tugevad riigid saavad nõrkadele riikidele peale suruda. Siin on keskseks terminiks majanduslik lisaväärtus, mis kantakse perifeeriast üle tuumriigile. See lisaväärtus omistatakse madalapalgalistelt, madala tuluga tootjatelt perifeerias kõrgepalgaliste ja suure tuluga tootjatele tuumriigis. Kapitalism hõlmab seega kogu maailmamajanduse lisaväärtuste omistamist tuumriikidele. Ebavõrdse vahetuse juures on oluline roll poolperifeerial. Viimane saab tekitada poliitilist stabiilsust seeläbi, et käitub n-ö puhvrina perifeeria ja tuuma vahel. Selline maailmamajandus pole iseloomult täielikult staatiline – süsteemiosas võivad muutuda perifeeriast poolperifeeriaks, poolperifeeriast tuumaks ja vastupidi. Kapitalistlik süsteem enda loomuselt aga ei muutu – see jääb tahes-tahtmata tuuma, poolperifeeria ja perifeeria hierarhiaks, mida iseloomustab ebavõrdne vahetus.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Robert H. Jackson, Georg Sørensen. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. Pp 185–187, 191.
  2. ↑ Robert H. Jackson, Georg Sørensen. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press.
  3. ↑ Paul R. Viotti. Mark V. Kauppi. International Relations Theory. Realism, Pluralism, Globalism. Macmillan Publishing Company. Pp 451–451.
  4. ↑ Chris Brown. Kirsten Ainley. 2005. Understanding International Relations. Palgrave Macmillan. Pp 6, 26–27, 54–55, 61–68, 108–112, 138–139, 150–156, 161–170, 188, 187–188.
  5. ↑ Chris Brown. Kirsten Ainley. 2005. Understanding International Relations. Palgrave Macmillan. Pp 6, 26–29, 33, 38–39, 44, 205.
  6. ↑ Chris Brown. Kirsten Ainley. 2005. Understanding International Relations. Palgrave Macmillan. Pp 152–153, 159, 162
  7. ↑ Robert H. Jackson, Georg Sørensen. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. Pp 188–189.
  8. ↑ Paul R. Viotti. Mark V. Kauppi. International Relations Theory. Realism, Pluralism, Globalism. Macmillan Publishing Company. Pp 459–460.
  9. ↑ Robert H. Jackson, Georg Sørensen. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. Pp 189–191.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Benton, Lauren. 1996. From the World-Systems Perspective to Institutional World History: Culture and Economy in Global Theory. Journal of World History. 7(2). pp 261–295.
  • Smith, Hazel. 1994. Marxism and International Relations. – Groom and Light. Contemporary International Relations.
  • Halliday, Fred. 1994. Rethinking International Relations. Palgrave Macmillan.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Marksistlikud_rahvusvaheliste_suhete_teooriad&oldid=5959169"